· Ains illat sse-lõpuline, tugevas astmes (helbesse, kaukasse, laekasse, narmasse, puhtasse, toikasse, vardasse) · Taevasse e taeva, pahmasse e pahma · de-mitmus moodustatakse te-tunnusega nõrgaastmelisest kons-tüvest (ehmeste, kallastesse, kinnastes, lammastest, mülgastele, rõngastel, sammastelt, töngasteks, valdasteni) · Kaunsite e kaunite, kallistesse e kallitesse, kaunistes e kaunites, kallistel e kallitel · Mitm part i-tunnuseline ja de-lõpuline, vokaaltüveline (aplaid, hülgeid, kapsaid, räästaid, sõtkaid) · I-mitmus on üldiselt kasutusel (elteis, haprais, helbeist, kupjaist, künkaile, lõukail, põõsailt, riukaiks) · Kohus: kohtu: kohut: kohtusse: kohtute: kohtuid: kohtutesse e kohtuisse · Sõnas põrsas võib välte kandja olla r või s · Hambu, hambus, hambust · Rõivas: rõivisse, rõivis, rõivist, rõivile, rõivil
keelt ja et mõned sõimavad neid kadakaks, siis pole see mitte sellepärast, et nemad põlgavad oma emakeelt, sest inemine ei saa seda põlata, mis ta armastab, ja emakeelt meie armastame kõik, vaid see on sellepärast, et emakeel on meile püha, nii kallis ja püha, et meie teda tarvitame ainult suurtel ülemaalistel rahvapidudel, mida peame keisri majesteedi armust. Emakeel on meile nagu mõni kallis pidurõivas, mille ajame omale selga ainult suurtel ja kallistel pühadel. Aga meie ei või mitte alati pühi pidada, vaid peame tööd tegema, aina tööd tegema, sest meie oleme väike ja vaene rahvas, nii et meie võime ainult harva omale pidurõivad selga ajada, see on emakeelt kõnelda. Aga meie tahame teda ikka au sees pidada ja teda armastada, nagu peab katoliku kirik au sees vana ladina keelt ja vene kirik slaavi keelt, mis on nende kallid ja pühad keeled. Kui siis keegi pidulikult kõneleb, siis teeb ta seda ikka eesti emakeeles. Aga
annaabi.ee 
