Ka keskajal teati, et tõelisel armastusel pole piire, seda ei takista miski, ning sellele lihtsalt anduti, olgu siis tegemist poliitiku, poemüüja, käsitöölise või isegi nunnaga. Jah, ka need, kes pühendasid oma elu Jumala teenimisele, ei suutnud öelda ,,ei". Just tollel ajal üks kloostrisse sattunud neiu leidis end silmitsi probleemiga... ta oli armunud, ning...ta murdus, ta ei suutnud oma elu ette kujutada ilma oma kallimata. Kuid tema saladus avastati ning neiu ja armastuse vahele tekkis müür. Väljapääsu ei paistnud kusagilt. Siiski tänu Saatusele ja heale õnnele, tuli välja, et kohtumõistja oli pannud korda sama teo. Lupus non mordet lupum. Hunt hunti ei hammusta, ning neiu tee kallima juurde oli vaba. Teada on ka tõsiasi, et armastus ei seisne ainult õnnes ja rõõmus, tihti tuleb ka kannatada. Kui keegi peaks kaotama oma kallima, kas saatuse või lihtsalt heitliku inimmeele
meres, mida hakati kutsuma pärast tema surma Aigeuse ehk Egeuse mereks. Orpheus ja Eurydike Põhja-Kreekas Traakias elas laulik Orpheus, kellesse armus kaunitar Eurydike tema imeliste lalude tõttu. Ühelpäeval korjasid Orpheus ja Eurydike metsas lilli, aga usina korjamise käigus liikus tütarlaps sügavasse metsa ning astus maopessa ja läsk surnuteriiki Hadese juurde. Orpheus ei suutnud ilma kallimata elada ning otsustas surnuteriiki minna, mis asus Styxi jõe kaldal. Kaldal ootas noormees ülevedajat, kelle kaudu pääses Orpheus Hadese juurde jutule, kus noormees palus Hadest, et ta Eurydike tagasi ellutooks ja maa peale viiks. Hades oli nõus Orpheuse sooviga, aga et saada neiu tagasi, pidi Orpheus kõndima surnuteriigist tagasi vaatamata maa peale välja, vastasel juhul kaotab ta Eurydike igaveseks, aga Orpheus ei olnud kindel
madalast soost pärines. Põgusalt on kirjutatud ka tema armastusest Ghismonda vastu. Antud novelli puhul on natuke raske naeruvääristamisest rääkida, sest lugu ju lõppes väga õnnetult kõigi kolme jaoks. Kui, siis ehk vürsti soovi pigem enda ja tütre mainet üldsuse ees kaitsta, kui lasta oma lapsel õnnelik olla. Käesoleva loo puhul hindab kirjanik naise suurt armastust, mille tagajärjel oli ta võimeline end ennemini tapma, kui ilma kallimata edasi elama. Noorte armastust on kirjeldatud väga suure ja puhta tundena. Autor kujutab väga avameelselt tüdruku konkreetset, karmi ja kindlat iseloomu. See väljendub nii tema monoloogis isale, kui ka julguses ja suutlikkuses endalt ise elu võtta. Ning loomulikult ka selles, et viimasena asjana soovis ta, et neid Guiscardoga kõrvuti maetaks. Antud loos oli abielust juttu jällegi nii palju, et Ghismonda oli abielus olnud ühe hertsogiga, kuid seda lühikest aega
annaabi.ee 
