Kui inimesed seda reeglit endale rohkem meelde tuletaks , oleks koolis kindlasti märgatavalt vähem vägivalda. Arvan, et paljude õpilaste põhiprobleemiks koolis on välja kujunenud vägivald, kas siis vaimne või füüsiline. Alles seejärel tuntakse muret õppimise, õpetajate , klassikaaslaste ja kooli reeglite vastu. Koolis domineerivad hetkel füüsiline ja vaimne vägivald ja ma ei oska öelda kumb see "parem" on! Füüsilise vägivalla alla näeme me kallalekippumist ja haiget tegemist ja vaimse kannatuse tekitamisel on seost kiusamisega, narrimisega. Vägivald koolis pole ühe-, vaid mitmekordne tegevus ja pika aja jooksul toimuv. Siit tõstatub probleemidering, mis on seotud koolivägivalla kahe osapoole kiusaja ja ohvri püsiva staatusega ning negatiivse mõjuga nende edaspidisele arengule. Toon kaks näidet elust enesest. Põhikoolis puutus ka minu klass kokku vaimse kooli vägivallaga. Kiusati ühte natukene teistest erinevat ja vaikset tüdrukut
· Sel ajajärgul sõi Hitler üksinda ja lahkus oma siseruumidest nii harva kui võimalik. · Ta magas halvasti. Tema ainsaks puhkuseks olid lühikesed jalutuskäigud koeraga. · Sõja kahel viimasel aastal meenutas Hitler üha enam inimvaret. · Tema kalduvust raskemeelsusesse soodustas tema "imearst" doktor Morell, kes andis ja süstis talle sõja ajal mitte vähem kui 90 erinevat arstimit. · Füüsiline allakäik kiirenes ka pärast kallalekippumist tema elule 1944. aasta juulis. · Septembris tehtud kardiogramm kinnitas kiirelt edenevat ateroskleroosi. · Kuu lõpu poole jäi Hitler kollatõppe. · Umbes samal ajal hakkasid ta ihuliikmed värisema tugevamini kui kunagi enne. · Kõhukrambid, soolestiku spasmid ja peavalud muutusid krooniliseks. Töökohad: · 1921. Nationaal Sotsialistlik Saksa Töölispartei ( NSDAP) juht. · 1933 riigikantsler ja 1934. aastast
Ta oli sügavas masenduses, mis vallandus kontrollimatu raevu metsikutes puhangutes, mis olid eriti suunatud kindralite vastu, kui ta otsis patuoinaid. Hitleri iirdumine tegelikkusest jõudis uuele tasemele sõja viimastel aastatel. Sõja kahel viimasel aastal meenutas Hitler üha enam inimvaret. Tema kalduvust raskemeelsusesse soodustas tema "imearst" doktor Morell, kes andis ja süstis talle sõja ajal mitte vähem kui 90 erinevat arstimit. Füüsiline allakäik kiirenes ka pärast kallalekippumist tema elule 1944. aasta juulis. Septembris tehtud kardiogramm kinnitas kiirelt edenevat ateroskleroosi. Kuu lõpu poole jäi Hitler kollatõppe. Umbes samal ajal hakkasid ta ihuliikmed värisema tugevamini kui kunagi enne. Kõhukrambid, soolestiku spasmid ja peavalud muutusid krooniliseks. Peapööritus ja halb enesetunne kestsid tol ajal sageli tunde. Hitleri jaoks, kes oli ilma jäetud konstruktiivsest, loovast energiast ja kes
annaabi.ee 
