Tavaliselt alustasid lahingut kergejalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude, lingude ja viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia, peale seda assuti vastastega lähivõitlusesse. Roomlased panid ka suurt rõhku oma sõjatehnika täiustamisele ja olid selletõttu ka ühed oma aja parimad kindlusepiirajad. Nad kasutasid katapulte, müürilõhkujaid, ja piiremistorne, millest sõjamehed võisid otse rünnatava kindluse müürile tungida. Tõrjumaks vaenlase ootamatuid kallalekippumisi, õppisid roomlased ka rännakul oma sõjaväelaagreid kiiresti ja turvaliselt muldvalli ning palktaraga kindlustama.
jumalateenistuse pidamise komme, kuid missa ehk messi nimetus jäi püsima. Keskaegsed rännumehed ja kaupmehed eelistasid vaevalistele maanteedele hoopis kiiremat, kindlamat ja odavamat veetransporti. Peamiselt sõideti jõgesid mööda ja merel piki rannikut, et ohu korral pääseda kiiresti maale. Kaldalähedane meri oli aga ebakindel liivaseljandike ja karide tõttu. Pikemale merereisile asuti kevadel või suve hakul. Sõideti mitu laeva koos, et ühiselt tagasi tõrjuda mereröövlite kallalekippumisi. Juhtus sedagi, et laevu ei rünnatud mitte avamerel, vaid lausa sadamas. Merekaubandus koondus suurte ja jõukate kaubalinnade kätte. Vahemerel kuulus juhtiv koht Veneetsiale ja Genovale, Põhja- ja Läänemerel Hansa Liidu linnadele, kellega hiljem hakkasid võistlema Madalmaade ja Inglismaa kaubakompaniid. Kaupmehi meelitas meritsi kaupu vedama kaugkaubanduses saadav suur kasum. Võõrastele maadele viidi just selliseid kaupu, mis ei võtnud kuigi palju ruumi, maksid aga palju.
annaabi.ee 
