iseloomustas suurte, üksteisest selgelt eristatud siledate värviväljade kasutamine. Mõnel maalil oli kasutatud ainult kahte või kolme, äärmisel juhul isegi ühte värvi. Maalilisejärgse abstraktsionistimi loojateks peetakse JOSEF ALBERS'i (1888-1976), MARK ROTHKO't (1903-1970), BARNETT NEWMAN'i (1905-1970), AD REINHARDT'i (1913-1967). Maalilisejärgne abstraktsionism jagunes omakorda kahte suunda: ,,KALKSERVNE" (hard-edge) MAALIKUNST ja ,,VÄRVIVÄLJADE" (colour-fields) MAALIKUNST. Kalkservsus tähendas, et värvilaikude piirid maalipinnal olid täpsed ja selged. Selles stiilis maalingutel näeb kahte-kolme suurt siledat, ilma varjundite ja modulleerimiseta, ilma pintslijälgedeta värvipinda, mis üksteisest teravalt eristuvad. Hiiglaslikke värvipindu on raske pidada kompositsiooni elementideks, vaid kogu pilt muutub ühtseks, liigendamata üksuseks. Seda omapära rõhutavad ,,värvivälja" mõisted. Sellega tahetakse
kasutamine. Mõnel maalil oli kasutatud ainult kahte või kolme, äärmisel juhul isegi ühte värvi. Maalilisejärgse abstraktsionistimi loojateks peetakse JOSEF ALBERS'i (1888-1976), MARK ROTHKO't (1903-1970), BARNETT NEWMAN'i (1905-1970), AD REINHARDT'i (1913-1967). Maalilisejärgne abstraktsionism jagunes omakorda kahte suunda: ,,KALKSERVNE" (hard- edge) MAALIKUNST ja ,,VÄRVIVÄLJADE" (colour-fields) MAALIKUNST. Kalkservsus tähendas, et värvilaikude piirid maalipinnal olid täpsed ja selged. Selles stiilis maalingutel näeb kahte-kolme suurt siledat, ilma varjundite ja modulleerimiseta, ilma pintslijälgedeta värvipinda, mis üksteisest teravalt eristuvad. Hiiglaslikke värvipindu on raske pidada kompositsiooni elementideks, vaid kogu pilt muutub ühtseks, liigendamata üksuseks. Seda omapära rõhutavad ,,värvivälja" mõisted. Sellega tahetakse öelda, et 60-ndate aastate
annaabi.ee 
