olenevalt sellest, kui palju pinnas järele andis või kui suur kivimimass peale surus. Samas on osa laavast jahtunud ebaühtlaselt ja sambad pole sirged, vaid väändunud. Muidugi on inimene lasknud fantaasial lennata ning andnud neile looduslikele skulptuuridele tabavaid nimesid. Mõnelgi juhul seostub nimega ka legend. Näiteks Orel oli muidugi selleks, et Finn MacCooli poeg Ossian sellel mängida saaks. Teisal ripub kaljuseinal Harf, iirlaste üks populaarsemaid rahvamuusikariistu. Harfi lähedal on Amfiteatri-nimeline lahesopp, üle selle kõrgub üksildane Korsten. On ka hästi ühtlastest kuuskantsammastest Meekärg, kust MacCoolide pere maiust kogunud. Üsna Hiiglase ranniku läänepoolses servas lösutab meres Kaamel, kelle seljas olevat Finn ratsutanud. Kõige tuntumad kaljumoodustised on siiski pika, lühema ja päris napi keelena merre ulatuvad Suur, Keskmine ja Väike Hiiglase tee
järsud nõlvad nende kolme järvede ümber. Üle ühe neist pangast järvede vee ülejääk voolab Ontario järvesse Niagara joa kujul. Niagara Hobuseraua joa (ehk Kanada joa) uurides saab oletada, millal Suures Järvistus ilmus mage vesi. Joa all asub kuristik, mis suureneb aastast aastasse, ja juga liigub vastuvoolu. See toimub sellepärast, et voolav vesi hävitab joa astangut, ja see protsess algas just sel ajal, kui järved täitusid veega. Algselt Niagara juga leidis aset Niagara kaljuseinal, millest on see praeguseks taandunud umbes 10000 meetrit tagasi kiirusega 70-90 cm aastas. See tähendab, et see protsess kestis ligikaudu 12000 aastat, ja see ongi järvede Huron, Joonis 5 Nooled näitavad voorte asukohti (10) Michigan ja Erie vanus. Suure Järvistu alal leidub hulk vooretega põlde, (vt. Joonis 4), uurded maapinnal ja rändrahnud, mis annab tunnistust sellest, et seal asus jääkilp ulatusega Põhjapooluselt
linnakodanikud jätkasid otsimist. Ainus uudis, mida kuuldi, oli see, et koopas otsiti läbi ka kaugemad osad, kus kunagi varem polnud käidud; et iga nurk ja lõhe kavatseti põhjalikult läbi tuhnida; et kus ka käikude rägastikus rännati, kõikjal nähti siin ja seal tulesid vilkumas ja hüüded ning püstolipaugud kajasid õõnsalt vastu süngeis käikudes. Ühes kohas, kaugel koopa sellest osast, kus turistid harilikult käisid, oli leitud kaljuseinal Ijüünlasuitsuga kirjutatud nimed «Becky» ja «Tom» ja sealsamas lähedal rasvaga määrdunud lindike. Missis Thatcher tundis lindi ära ja nuttis selle juures. Ta ütles, et see on viimne mälestusese tema lapsest ja et ükski teine mälestus temast ei saa kunagi nii kallis olla, sest seda ta oli kandnud viimati enne hirmsat surma. Mõned rääkisid, et koopas oli vahetevahel eemal nõrka tulehelki märgatud, mispeale oli puhkenud rõõmuhüüd ja
annaabi.ee 
