ja on selle mitmekesisuse märgiks. Lisaks hoiab ta metsa puhtana, toitudes ka raibetest, eriti talvekuudel. Kaljukotkas Eestis. Kaljukotkas on I kaitsekategooria lind. Kotkasõprade rõõmuks ja tänu nende tegemistele on kaljukotka arvukus viimastel aastatel liikunud tõusvas joones ja tänaseks elab meil üle kuuekümne paari. Eestis on piisavalt hõreda inimasustusega soid, mis pakuvad rahuldavat elupaika ja mitmekesist toidulauda. Kogu Euroopas ulatub kaljukotkaste populatsioon 5000–7000 paarini ja püsib üsna stabiilsena. Looduskaitse. Kaljukotkaste pesade ümber on vastavalt looduskaitseseadusele 500-meetrise raadiusega kaitsetsoon, kus majandustegevus ja inimeste liikumine on perioodil 15. veebruarist 31. juulini keelatud. Kaljukotka ja teiste röövlindude pesade leidmisest tuleb teatada kas Keskkonnaametile või Kotkaklubile ([email protected], www.kotkas.ee). Kaljukotka süstemaatika Riik: loomad Animalia
REFERAAT BIOLOOGIA Tallinna Polütehnikum KALJUKOTKAS R.R TA-09 Õp. Eha Lõoke Tallinn 2010 SISUKORD 1.Eesti kotkad 2. Välitunnused 3.Pesitsemine looduses 4. Toitumine ja saagi püüdmine 5.Levikja arvukus 6.Kaljukotkaste kaitse 7.Kasutatud kirjandus 8.Pildid Eesti kotkad Eestis pesitseb 222 linnuliiki, neist 24 kuuluvad röövlindude hulka. Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Suuremaid, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid.
kompenseerida, luues samaväärse elupaiga kaitseks kaitsealasid kas samas piirkonnas või mujal (Kuresoo, 1998). 5 MÄRGALADE KAITSE EESTIS Soid peeti enne industriaalajastu saabumist ebameeldivaiks. Ajaloo jooksul on pigem sood kaitsnud inimesi kui vastupidi - sõdade korral mindi rabasaartele peitu. Enne nõukogude okupatsiooni võeti Eesti soodest kaitse alla vaid Ratva raba kaljukotkaste pesitsuspaigana (Kuresoo, 1998). Mõned sood (Nehatu, Nigula ja Muraka) õnnestus Eestis kaitse alla võtta juba 1957. aastal. 1969. aastal algas prof. Viktor Masingu ettevõttel avalik diskussioon soode ökoloogilise rolli üle. Väitluse tulemusena asutati 1981. aastal 30 sookatseala (Kuresoo, 1998). Märgalade kaitse korraldamine on olnud juba pikemat aega looduskaitse tähelepanu keskmes. Heas seisundis märgalade võrgustik on eluliselt tähtis näiteks veelindudele
annaabi.ee 
