Kui mina hakkan laulma , siis külad jäävad kuulama, mõisad mõtteid märkama saksad parves seisma, linnad eemalt luurama. Linda oli oma laulusuuga kangeid poegi kasvatanud, samasuguseid nagu isa. Linda oli nad inimeseks imetanud ja kangelaseks karastanud . Kui pojad suureks kasvasid läksid nad õnne otsima, pesa- aset püüdma , sest Linda ja Kalevi põllumaake enam neid ära toita suutnud. Kalevite taat ütles ,et kunagi peab Viimase poja nimeks saab Sohni ,sest muud ei osatud nimeks panna. Ühel vaiksel õhtul ütles Kalev lindale ,et Linda on talle kangeid poegi kasvatanud, neid armupiimal paisutanud ja käisvarrel kiigutanud. Varsti saab ta veel ühe poja sünnitama , ning sellele pojale jääb meie riik, sest kui kõik kolm siia jääksid siis sööksid üksteist ära. Kalevi taat käsib neil liisku heita , kes saab rahva kaitsjaks, kuningriigi valitsejaks. Kuid pikka aega ei mõõdunud , kui Kalevite taat haigevoodisse langes. Ruttu ...
riides; ilusa näoga pealegi ja silmad vaatasid ühtepuhku tütarlapse otsa. Miina punetas. Lõpuks sai eit ka rahvamassist läbi. Miina ütles, et jumalaga, olge terve avitamast, jooksis siis eidele vastu. Ja hakkas emakesele siis rääkima, mis tal kõik juhtunud oli. Võõra oli aga ära läinud, kuigi Miina silmadega üritas teda leida. Miina ei saanud võõra silmi silma eest ära, kuigi ta oli veel pahane. Südamel rinnus on sügavam kuristik kui kaljukaldal õues vee veerel. Miina ei näinud teda pikka aega, aga poissi ka unustada ei suutnud, Kui mina tööd tegi, vokirattaga tööd tegema hakkas, kuulis ta võõra häält, võõras vabandas ikka ja ütles kui palju tüdruk talle ikka meeldib. Kitkus ta rohtui nägi väljal, siis nägi ta teise sirget kuju toominga varjust välja astuvat, tuues allikalt vett siis vaatasid lainetes vastu kaks selget silma. Eidevastu, kes oli külas nõid ei lausunud Miina oma teost sõnakestki
annaabi.ee 
