tootmist. 1. 1820. aastatel satub viinapõletamine kriisiseisu (oli olnud mõisnike tähtsaim tuluallikas), sest Lõ-Vm-l toodeti odavamalt. Viina hinnad langesid ja mõisnike tulud samuti langesid 2. Kartulikasvatus hakkas levima 18. saj II poolel, massiliseks muutus 19. saj II veerandil: odav tooraine viinavabrikutele,eestlastele sai põhitoiduaineks lõppesid nälahädad 3. meriino e peenvillaste lammaste kasvatamine mõisates, mida soodustas kalevivabrikute rajamine ja soodsad viljahinnad välismaal. Peatselt siiski hinnad langesid Austraaliast hakati odavat villa Euroopasse eksportima 4. ristikheina kasvatus meriinolambad vajasid paremat toitu 5. linakasvatuse laienemine eriti Viljandimaal ja Pärnumaal Talurahvarahutused 19. sajandil: 1. Kose-Uuemõisa rahutused 1805.a 18.-19. sajandi vahetusel muutus talurahvaküsimus taas põletavaks. Muudatuste vajadust olid sunnitud tunnistama nii riigivalitsus kui aadel. 1802
ning 1819. aasta talupoegade vabastamise seadused lasksid Eesti talurahva järk-järgult vabaks. Inimeste elutingimused aga ei paranenud, pigem hoopis halvenesid. Saksa mõisnikud püüdsid säilitada pärisorjuse põhimõtteid ja praktikat igal sammul. Manufaktuurilise tööstusega kaasnes linnade kasv. Järk-järgult kasvas ka alevite ja alevike võrk. Vabrikute rajamisega kaasnesid töölisasulad tehase lähedusse, Näiteks Narva lähedale, Sindi ning Kärdla kalevivabrikute juurde. Ka kujunesid töölisasulad Räpinasse ja Kundasse. Elanike arvu suurenemine linnades tõi kaasa muutused hoonestuses. Rajati uusi hooneid. Riigile kuulusid administratiivhooned nagu postikontor, garnisoni hooned, linnakoolid, gildihooned, raekoda jt. Kõrtsid olid enamasti erakätes ja eramajadest ümber ehitatud. Enamuses kuulusidki majad linnale ja aadlikkonnale. Linnakodanikel oli maju vähe. 1810. aasta paiku kiirenes majade ehitamine ja suurenes
annaabi.ee 
