Ühtlasi arendati Faehlmanni jumalatemaailma edasi, lauldi Kungla rahvast ja Taara tammikutest jätkus eesti rahvusmütoloogia kujundamine. Muistendite kaudu toetas Faehlmann eestlaste tõusvat rahvuslikku iseteadvust rahva vägevus minevikus andis lootust uueks tõusuks tulevikus: ,,Sellest peale kogu see muinasmalev marssis poegade kõrval ja julgustas neidki nende ülejõulises ründluses" (August Annist, 1935). Kalevipojamuistendite loomisel on Faehlmann kasutanud pärimusteateid, kohamuistendeid jms, mida oli tollal juba mõningal määral üles kirjutatud ja avaldatud. Just Faehlmann arendas rahvamuistendite metsikust hiiust Kalevipojast oma rahva ja maa hüvanguks tegutseva kangelase, andes niiviisi lugudele täiesti uue ideoloogilise suuna. Vana Kalev, kangelase isa, oli Faehlmannil jumalate järglane ja vägev valitseja üle maa ja mere. Kalevipoja jumalikule päritolule
Ühendas oma suva järgi. Ette heidetud, et värsivorm pole sobiv ja sisu poolest lõtv. Kalevipoja tähtsus rahva eneseteadvuse tõus, väärtustas eesti keelt ja kultuuri. Kalevipoeg oli lihtne, töökas, tugev (kangelaslikkus). Räägib muistsest vabaduse ajast. Saatuslikuks sai mõõk. Eesti rahvuseepose kujunemine. Kirjanduses on Kalevipoega mainitud juba 17. saj. (Stahl, Hupel), huvi vägilase vastu elavnes 19. saj. alguses (K.J. Peterson, G.H. Schüdlöffel). Kalevipojamuistendite motiivistikku üritas sisuliseks tervikuks ühendada F. R. Faehlmann. 1839 esines Faehlmann ÕESs ettekandega Kalevipojast, milles ta ühenda temale tuntud Kalevipoja muistendid ühtsex tervikux, luues nii tulevase eepose visandi. «Kalevala»(1835) algredaktsiooni mõjul esitas G. SchultzBertram samal aastal eesti eepose koostamise programmilise estofiilse ülesandena. See oli põhjusex mix
annaabi.ee 
