Eepose algus 19. sajandi alguse leidsid rahvavalgustajad, et Eesti maarahva rahvuslikku eneseteadvust aitaks turgutada teiste rahvastega võrdväärne kangelaseepos. Nii tegi Friedrich Robert Faehlmann Eesti Seltsi ettekande kalevipoja-muistenditsest. Pärast Faehlmanni surma jätkas kalevipoja kirjutamist Eesti Seltsi palvel Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes tundis hästi rahvaluulet. Ta kogus lisamaterjali ja asus lugusid algul proosavormis kirja panema. Pärast kui ta oli tutvunud Kalevaga siis ta otsustas kirjutada regivärsiliste vormidena. Oskar Kallise "Kalevipoeg laudu kandmas" (1914) Kalevipoeg valmis 1853 aastal. Eepos koosneb 2 sissejuhatusest ja 20 loost. Eepos algab Kalevipoja päritolu ja vanemate kirjeldusega, järgnevad tema kangelasteod. Esimene väljaanne levis esialgu tagasihoidlikult. Eepose populaarsus kasvas rahvusliku liikumise hoogustudes. Järgnes eeposest lühendatud ja ümbertehtud jutustusi. Kokku on ilmunud 18 trükki. 3
Selle kriitika alla langes ka ,,Kalevipoeg". Tuglas kirjutas 20nda sajandi alguses artikli ,,Mõtteid teose parandamise puhul" - seal suhtus ta vägagi kriitiliselt Kreutzwaldi loodud eeposesse. Tõi välja, miks ,,Kalevipoeg" on võrreldes Lönnroti (Polnud kalevala looja, kui just koostaja, käis külades üles kirjutamas kutselistelt laulikutelt saadud lugusid. Aines, mida ta kätte sai, oli ehe rahvaluule, kus oli talletatud varasemate põlvkondade tuhandete aastate pikkune mälu.) ,,Kalevaga" märksa nõrgem teos. Kreutzwald, kellele ,,kalevala" jättis võimsa mulje, tahtis luua midagi selle eeskujul. Aines, mis K kasutada oli, oli hõre (peamiselt Fahelmannist saadud proosavormis muistendid). Tõeline rahvaluulekogumine eesti aladelt veel puudus. Suur osa ,,kalevipojast on K enda loodud järele aimates regivärssi. Noor-Eestlaste kriitika ei puudutanud ainult ,,Kalevipoja" loomist. Kui Kalevipoeg oleks olnud proosa vormiks, oleks võib-olla olnud ka õnnestunum ettevõtmine
annaabi.ee 
