Ideede SÕNASTAMINE pole iseseisev toimus, rangelt mõistuspärane vanas tähenduses, vaid osa mingist kindlast grammatikast ning on eri grammatikates vähem või rohkem erinev. Me tükeldame loodust mööda neid jooni, mis on ette antud meie emakeele poolt. Kategooriaid ja tüüpe, mida me eraldame nähtuste maailmast, me ei leia mitte sel põhjusel, et nad jõllitavad igale vaatlejale otsa. Vastupidi, maailm on antud muljete kaleidoskoopilise vooluna, mida peab korrastama meie vaim- see tähendab suures osas keelesüsteemid vaimus. Me lõigume looduse tükkideks, korrastame selle mõisteteks ning omistame tähendusi nii, nagu me seda teeme, suuresti seepärast, et me oleme osalised kokkuleppes seda sel viisil korrastada -- kokkuleppes, mis kehtib kõikjal meie keelekogukonnas ja mis on kodifitseeritud meie keele mallidesse. Kokkulepe on muidugi implitsiitne ja sõnastamata, AGA SELLE TINGIMUSED ON TÄIESTI KOHUSTUSLIKUD
Karm). Maailmadramaturgiat esindasid muu hulgas Ibseni „Ehitusmeister Solness” (1974) ja Pirandello „Kuus tegelast autorit otsimas” (1976 lavakooli VII lennu diplomilavastusena). 1974. aastal esietendus „Vanemuises” Kaarel Irdi režiis Oskar Lutsu „Tagahoovis” dramatiseering, mis meenutas küll mõneti vana olustikurealismi, ent oli hea miljöötunnetusega ja polüfooniliselt komponeeritud, pakkudes kaleidoskoopilise sissevaate Tartu tagahoovi värvikate ja eluliste inimtüüpide argiellu. Lavastuses põimusid lüürika ja huumor ning kõlama jäi kaastunne väikese inimese suhtes. Eri põlvkondade näitlejate realistliku ansambli esituses mängiti „Tagahoovis” 1974–1982 (taastati hooajal 1987/88) ja seda võib pidada Irdi tähtlavastusteks kujunenud rahvatükkide üheks parimaks näiteks. Tundliku ühiskondliku närviga ja samas elupoeesiasse uskunud Grigori Kromanov
annaabi.ee 
