ajal kerkinud mereäärne avalik objekt, mille pärast omab ta nii kultuurilist kui ka linnaruumilist tähtsust. Tallinna Linnahalli arhitektid on Raine Karp ja Riina Altmäe. Linnahall valmis Moskva 1980. aasta suveolümpiamängudeks. Hoone rajamisel oli põhieesmärgiks säilitada vanalinna vaade, mis avaneb merelt. Samuti pidi toimima hoone raudteesillana jalakäijatele, sest Linnahalli rajamisel ei saanud kaotada sadamasse viivat raudteeharu. Hoone suletus ja muruga kaldpindadeks maskeeritud seinad tekitavad suuri seoseid Rootsi-aegsete bastionidega. Tallinna Linnahall sai oma praeguse nime alles Eesti riigi taasiseseisvumisel. Nõukogude ajal kandis Linnahall hoopis teist nime. Selleks oli V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee. Tallinna Linnahall on maailmas unikaalsemaid ehitisi. See ehitis on pälvinud ülemaailmset tunnustust. Tallinna Linnahall pälvis biennaali Interarh-83 Grand Prix' ja
merelt avanev vaade Vanalinna siluetile. Kuna hoone rajamise ajal ei saanud kaotada sadamasse viivat Joonis 15 raudteeharu, toimib hoone ka raudteesillana jalakäijatele. Hoone suletus ja muruga kaldpindadeks maskeeritud seinad tekitavad seose lähedal asuvate Rootsi-aegsete bastionidega. Algne nimetus oli hoonel V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee. Tallinna Linnahall pälvis biennaali Interarh-83 Grand Prix' ja Rahvusvahelise Arhitektide Liidu presidendi kuldmedali ja preemia ning 1984. aastal NSV Liidu riikliku preemia, mistõttu arvati linnahall ka muinsuskaitseobjektide nimekirja. Linnahall oli ainus nõukogude perioodil kerkinud mereäärne avalik objekt
Ala valmis 1994. aastal. [7] 1990ndatel ehitustegevus hoogustus. (Nexus) Jaapani linnas Fukuoka 1991. aastal valminud majad koosnesid 24-st kolmekorruselisest korterist, millest igal on viimasel korrusel privaatne sisehoov, mis järgib Le Corbusier eeskuju. [7] 1992. aastal valmis Rotterdamis Kunsthal. Selles hoones on näha teist Le Corbusier' eeskuju panduseid. Kuid Koolhaas arendab need edasi kaldpindadeks, mis võivad hõlmata terveid tasandeid. Lisaks katsetab Koolhaas ootamatute ruumiprogrammidega. Näiteks kaldpinnal asuva avatud auditooriumi kõrvalt läheb mööda fuajee. 3300 m2 näitusepinda, auditoorium ja restoran on ühendatud kaldteedega, mis ei lõhu hoone kompaktsust ja ühtlust. [7] Kaldpindadega ühendamist arendati edasi veel ka Jussieu raamatukogu puhul (1993), mida kunagi ei ehitatudki. Kuid idee sai rakendatud
annaabi.ee 
