Tänapäeval pole mingi haruldus, kui kobras tegutseb isegi väikses metsaojas või kuivenduskraavis. Tegelikult on inimene ise oma järjest hoogsama majandustegevusega seda konflikti soosinud. Kuivenduskraavid ning süvendatud ja sirgeks kaevatud jõed on kobrastele ideaalne ehitusplats, kuhu ilma suurema vaevata pais ning kuhil rajada. Sageli pole kuhilat vajagi, sest pesaurgu on hea uuristada inimese kuhjatud kõrgesse kaldavalli. Toitu ja rahulikku elu jätkub säärastes paikades tavaliselt kauaks. Koprakahjustusi võib laias laastus jagada kolmeks: üleujutused, näritud puud ja õõnestatud kaldapealsed. Kui kaks esimest on silmaga näha, siis viimast tajume sinna sisse kukkudes. Mida teha, kui kobras on end inimvaldustesse sisse seadnud ning heinamaa või metsaaluse üle ujutanud? Põhimõtteliselt on kaks võimalust: kas
• Üleujutused toovad lammidele hulgaliselt setteidjõe valgalalt, setted ladestuvad lammile vee aeglasevoolu tõttu võrrelduna jõe vooluga. • Vee sügavus enamasti väike, 30–60 cm. • Tulvafaas – kõige rohkem setteid, jõe vesisogane, peamiselt põldude ja niitude lumesulamisvesi • Kõrgfaas – lisandub lumesulamisvesi metsadest ja soodest, vesi selgem, mineraalaineid vähem. • Alanemisfaas – seisev vesi jõe kaldavalli taga, vetikate arenemine. Setted • on luhtade mullaviljakuse ja produktiivsuse aluseks. • on sageli lubjarikkad, sisaldavad rohkelt fosforit. • maksimaalne settekiht 7 cm, enamasti 2–25 mm. • sadeneb ajas ja ruumis erinevalt. Esinduslikemate Eesti luhamassiivide iseloomustus. Soomaa luhad • Keskseks voolusooneks on Navestisse suubuv Halliste jõgi millesse suubub omakorda Raudna jõgi, millel on vaja vastu võtta Lemmjõe ja Kõpu jõe veed
annaabi.ee 
