Härra Goljadkin asub Olsufi Ivanovitš Berendejevi juurde, kuid teda ei lasta sisse. Riiginõuniku juures toimub pidu, mis on pühendatud tema tütre Klrara Olsufjevna sünnipäevale. Seistes Berendejevi eeskodas, otsustab Goljadkin salaja läbi pääseda ning asub tantsusaali, kus Goljadkin satub tähelepanu keskpunkti ning tunneb ennast alandlikuna. Ta aetakse sealt välja. Goljadkin põgeneb „vaenlaste eest“. Väljas on niiske,udune, lörtsine novembriöö. Ta seisab tükk aega kaldapeal ning vaatab tumedat veed. Ta kohtab seal läheduses kedagi, kes on üllatavalt tema enda sarnane. Hiljem ta kohtab teda veelgi, ka enda korteris, kes on tema teisik. Kui Goljadkin jaoskonda tööle läheb hommikul, kohtab ta taas oma teisikut, kes seal samuti töötab. Tal on täpselt sama ees- ja perekonnanimi, kuid ta ei tekita teistes töölistes mingit üllatust. Teisik soovib Goljadkiniga vestelda, ning Goljadkin kutsub ta enda korterisse.
Sealt kuuldi ta nime hüütavat koos surma-ähvardusega. Muu Pariis paistis ta ümber suurte udu-ränlkadena. Võõras viis teda ikka veel edasi sõnatult ja endise kiirusega. Kohad, kus nad kõndisid, olid talle tundmatud. 456 2 7 0 Ühest valgustatud aknast mööda minnes tegi ta pingutuse, pani järsku vastu ja kisendas: «Appi!» Aken avati ja nähtavale ilmus särgiväel kodanikuisand oma lambiga, vaatas tuima pilguga kaldapeal-sele, lausus mõne sõna, mida polnud kuulda, ja lükkas aknaluugi seest kinni. Ka see viimane lootusetäht kustus. Must mees ei lausunud ainustki sõna. Ta hoidis tütarlapse käest kõvasti kinni ja hakkas veel rutemini käima. Esmeralda ei pannud enam vastu, vaid järgnes talle kuulekalt. Vahetevahel katsus ta oma jõudu kokku võtta ja küsis siis, lõõtsutades kiirest jooksmisest ebatasasel sillutisel: «Kes te olete? Kes te olete?» Küsitav ei vastanud sõnagi.