kiviehitis aastal · Ehitati 1914. aastal · Hetkel töökorras, kuid · Jahuveski ei tööta · 1978. a lõpetati jahvatamine · Eravalduses · Rõhk 5,0 m · Ilus paisjärv · Muinsuskaitse all Hüüru vesiveski · Tõdva jõel, 26 km jõe · Eesmärgiks kalarestoran, suudmest mis avatigi 2003.a · 2-kordne kiviehitis · Kalatiigil sisse-ja väjavool · Aastast 1540-1550 · Pais hävinud · Praegun ehitati XIX saj · Veskiga seotud vanavara lõpul veskis üleval · Jahuveski kuni 1980.a · Kultuuriüritused · 1998.a ostis Arno Pavel, kes taastas
Pea ja kael on kahkjaspruun tumedate triipudega. Saba on tervenisti valge ning nokk on kahkjaskollane, samuti ka jalad on kollased. Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam. Toitumine Saagialaks on merikotkal madalveeline rannikumeri ja sisemaal suuremad veekogud. Mõnda merikotkast võib kohata ka mõnel kalatiigil tegutsemas, kus ta ,,lööb üle" kalakotka saaki. Põhiliseks toiduks on siiski veelinnud ja kalad, talviti sööb isegi raipeid. Pesitsemine Vanemad merikotkad on enamasti paigalinnud Eestis, kuid nooremad juhtuvad ringi hulkuma. Pesapaikasid võib enamasti leida täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa. Pesa, mis on olnud aastakümneid kasutusel, võib kaaluda ligi tonn
annaabi.ee 
