üle soolaga. Tinte kuivatati toaahju ja kiiska vinnutati. Kuivatatud kaladest tehti sülti või siis pesti sool maha ja keedeti supiks. Sülti tehti kuivatatud kaladest, näiteks latikast. Kala pandi öö otsa leigesse vette, lisati pipart, loorberilehte ja peotäis soomuseid, sest mida rohkem oli soomuseid seda kõvem sült sai. Kalal lasti nii seista öö, kuni latikas pehme seejärel sõeluti soomused välja. Pidulikumateks puhkudeks valmistati kalapirukaid. Mõnelpool küpsetati kuivatatud kalu sütel või siis mässiti paberisse ja süüdati põlema andmaks nii oma toidupoolisele suitsu maitset. Kuid siiski peeti kõige magusamaks värske kala liha. Söödi isegi kalamarja, mida kasutati pirukateses ning käkkidena supi. Kalamarjasuppi tehti ahvena-, koha- ja haugimarjast. Kalamarjast tehti ka kooke- mari tambiti peeneks, lisati piima, soola ja jahu. Kuna mari kerkis ise siis eraldi selleks ei kasutatud midagi. Valmis
Alkoholitarvitamise kombe hakkas levima pärast Teist maailmasõda ( 2004: 228).. Ammune vene peiete peatoit oli kutja, mis valmistati nisu- ja odrateradest ning meest. Terad sümboliseerisid peidetud elu ja usku tulevasse elluärkamisse ( 2004: 227), mesi sümboliseeris maiuspala, millega naudisklevad jumalakartlikud hingede taevariigis.15 Lisaks kutjale söödi peietel kõiksuguseid putrusid, kaera- või jõhvikakisselli, kalapirukaid, pannkooke. Põhja-Eestis on olnud traditsiooniliseks tavanditoiduks soolaga keedetud herned ja oad. Lõuna- Eestis teatakse seda kommet vähem (Torp-Kõivupuu 2003: 69). Tänapäeval teevad Eestis elavad venelased tihti kaks peielauda. Üks on lähedaste sõprade ja perekonna jaoks ja seda peetakse kusagil kohvikus või baaris. Sinna kutsumata tulla on ebaviisakas. Teine, tagasihoidlikum peielaud tehakse tavaliselt matusepäeva hilisõhtul või järgmisel päeval kodus
annaabi.ee 
