Põhjus selliseks masspõgenemiseks oli väga lihtne. Vene võimu esimesel aastal Eestis, 1940-1941, oli inimesi tuhandete viisi arretee ritud ja hukatud ning kümnete tuhandete kaupa küüditatud - küll ümber asumise, küll mobilisatsiooni sildiall. Neist päevist pärit hirmutunne oli kõigil elavalt mõttes ja meeles. Kes sai, põgenes üle mere Rootsi. Pagejate hulgas oli nii lihtsaid ranna-inimesi, talupoegi kui ka haritlasi. Enamasti mindi teele väikestes kalapaatides, kuigi mõnedel õnnelikumatel õnnestus ühel või teisel teel muretseda väike purje- või mootorlaev. Meri oli neil päevil tormine ja sellest kui paljud teel hukkusid, puuduvad igasugused andmed. Kümned tuhanded jõudsid siiski elu ja tervisega Rootsi. Teised läksid meeleheitest aetuna sakslaste poolt varutud laevadele, kuigi sümpaatiat Hitleri- Saksamaa vastu oli üpris vähestel. Asi seisis lihtsalt selles, pääseda tulema stalinistide eest. Eks tulevik näita, mis ees seisab.
kuninganna Isabel, nad mõistsid, et kui leitakse lühem tee Isa Indiasse, siis toob see neile suurt tulu. Ta alustas teed veel tundmatusse kolme väikese laeva ja 100 mehega. Tema avastatud saari nimetatakse tänaseni Lääne India saarestikuks. Ta pärines lihtsast kangrute perekonnast ja sai vaid alghariduse. 1475. aastal käis ta Genova Centurione Panga lähedal Chiose saarel Egeuse meres, aeg-ajalt seilas ta kalapaatides Vahemerel ning oli hõivatud mitmesuguste tegevustega. 1476. aastal läks Kolumbus Lissaboni, kus ta abiellus ning asus elama Medeirale, kus sündis ka tema poeg Diego. 1483. aastal tekkis tal plaan leida läänesuunaline otsetee Indiasse ning alustada kaubavahetust teiste maadega. 1502. aastal saadeti Kolumbus tema viimasele merereisile. Ta randus Kesk - Ameerikas ja ta nimetas selle Costa Ricaks. Kolumbus suri 1506.aastal, teadmata, et oli avastanud uue maailmajao
annaabi.ee 
