Eesti kalapüük jaguneb kolme suuremasse gruppi: Läänemere kalapüük, sisevete kalapüük ja kaugpüük. 2015. aastal püüti Läänemerest 59 326 tonni kala, mis on ligikaudu 81% kogupüügist. Kalapüük on kasvanud 9% võrreldes 2014. aastaga. Kõige rohkem kala saadakse avamerepüügilt. Tähtsamad töönduslikud kalaliigid on kilu, räim ja tursk. Siseveepüük on võrreldes Läänemere-püügiga väiksemamahuline, kuid siiski oluline osa riigi kogupüügist. Sisevetes püütud kalakogus ei ole aastate jooksul oluliselt muutunud. Siseveepüügis on suurim osatähtsus Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvest püütud kalal 2015. aastal ligikaudu 87%. Ülejäänud 23% saadakse Võrtsjärvest, Emajõest ja teistest väiksemates jõgedest ja järvedest. Enim püütakse sisevetest ahvenat, latikat ja koha, aga ka särge ja haugi. Kaug-ehk ookeanipüügist saadakse ligikaudu 15% kogu püütud kalast. Ookeanipüügi peamised piirkonnad on Atlandi ookeani kirde-ja loodeosa
sisendressursid (bioloogiline varu, regulatsioonid, tehnoloogia tase) mõjutavad optimaalse laevastiku suurust. Samuti on selge, et laevastikku tuleks hoida minimaalsest võimalikust pisut suuremana, sest ootamatult suurenenud püügivõimalusele ei ole reeglina võimalik reageerida uute laevade kiiresti kasutusele võtmisega. Majanduslikus mõttes peetakse optimaalseks sellist fikseeritud kapitali kogust (laevastikku), mis on vajalik, et välja püüda soovitud kalakogus minimaalse hinnaga ja arvestades ka varieeruva kapitali (kütus, inimtööjõud jne.) hulka (Greboval 2003). Kui olemasoleva kapitali hulk on suurem kui optimaalne soovitud väljundi (näiteks TAC) tootmiseks, siis on tegemist liigse püügivõimsusega majanduslikus mõttes. Sellisest laevastikus kõneldakse kui ülekapitaliseerunust (ingl. overcapitalization). Ülemäärase püügivõimsuse mõiste on üldiselt puhtmajanduslik see ei arvesta mitte mingeid muid prioriteete
annaabi.ee 
