.. TAAT JA EIT TAAT ÜTLES EIDELE: "EIDEKE KULLAKE, KALLIKE, KÜPSETA MULLE, PALUN, KAKUKE " EIT VÕTTIS... PIIMA JAHU PÄRMI MUNE VÕID RAPUTAS... JA SOOLA SUHKRUT JA HAKKAS... TAINAST SÕTKUMA EIT LAULIS: "PATSU-PATSU, LEIVAPÄTSI SIILU-SAALU, SAIAPÄTSI VEERE-VEERE, KAKKU VISKAN AHJU HOPS" KAKUKE KÜPSES JA KÜPSES EIT VÕTTIS KAKUKESE AHJUST VÄLJA JA PANI AKNA PEALE JAHTUMA KAKUKE JAHTUS JA JAHTUS, SIIS HAKKAS TAL IGAV... TA HÜPPAS AKNAST ALLA JA HAKKAS VEEREMA KAKUKE VEERES JA VEERES... SIIS TULI TALLE VASTU JÄNES TERE, KAKUKE! TERE -TERE, PIKKKÕRV! KAKUKE, MA SÖÖN SU ÄRA! LAS MA LAULAN SULLE LAULUKEST: EIDE KÄEST VEERESIN ÄRA JA TAADI KÄEST VEERESIN ÄRA JA SINU KÄEST VEEREN KA KAKUKE VEERES JA VEERES... SIIS TULI TALLE VASTU
et loomad end suvel ei vigastaks. Huntide tõrjeks tegid karjased metsas jürituld nii pidid hundi silmad pimedaks jääma, et ta karja murdma ei näeks tulla. Kodus ootas karjast kastmine sahmakas vett kaela püsib kogu suve virk ja virge, lehmad annavad hästi piima. (Tänapäeval on kastmiskomme saanud teise otstarbe viimase koolipäeva tähistamisel, nn. tutipäeva puhul.) Perenaine ei jätnud päevakangelast meeleheast ilma. Karjane sai keedetud muna ja kakukese või karaski. Talve jooksul maja ümbrusse kogunenud praht, aga ka jõuluajaks tuppa toodud jõuluõled toodi taimelava peale ja süüdati põlema, et kasvaksid ilusad kapsataimed. Kuigi jõudsid kätte ajad, mil maagiasse enam ei usutud, jäi tuletegemise komme püsima. Siia juurde kuulub mõnus jutuvestmine orgi otsas lihapalade küpsetamisega. Väljaspool kodu kujunes jürituli külanoorte kokkukutsujaks ja tutvumisõhtuks. Suveks, tööajaga
annaabi.ee 
