Brittide stiilis pulmapidu, kus lapsed pole eriti teretulnud, kuna kardetakse, et nad võivad segada protseduuri, on belglaste silmis pehmelt öeldes imelik: abiellumine on ju ikkagi kogu pere pidu, pealegi on abielu eesmärgiks laste saamine, kas pole nii? Seega kuidas võib lapsi peost eemale jätta? Veel mõni aeg tagasi peeti Belgias ideaalseks perekonda, kus flaam abiellus vallooniga ja lapsed kasvatati üles kakskeelsetena. Belgias on palju selliseid peresid. Kahjuks on kahe kogukonna polarisatsioon senist suhtumist muutnud. Enam ei peeta valloonide ja flaamlaste vahelist abiellumist eriliseks väärtuseks ja abikaasale, kes elab oma kogukonnast eemal, on sisseelamine võõrasse kogukonda muutunud raskeks. See on tekitanud üldist hämmeldust. Tundub, nagu oleks seni aus ja tõsiselt võetav piimafarmer äkki avastanud, et maailm on täis vaenulikke taimetoitlastest teisitimõtlejaid. Vanurid
teid pole seal ette nähtud." Sellele järgnes mitu ülekuulamist NKVDs Kui sakslased tulid, püüdsid ajakirjanikud korra veel Päevalehte teha, neil õnnestus välja anda üks number, ja see jäi 1941 ka viimaseks, kuna sakslased keelasid lehe ilmumise. Seda üht numbrit trükiti siis juurdegi. Alles saksa ajal said vastavas värvingus ajalehed avaldada, mis 1940-41 õieti juhtus. Postimees ja Eesti Sõna ilmusid kakskeelsetena (tähtsamad sõnumid olid ka saksa keeles), kuid tõid ära ka kaotused eesti ajakirjanike ridades. Tuntud suurmehed Jaan Tõnisson, Eduard Laaman (Vaba Maa toimetaja), Harald Tammer (Päevalehe viimane toimetaja), Jaan Taklaja (EAL esimees) jpt küüditati ja nende saatusest ei teatud midagi. Arreteeritute nimekiri ulatus samuti paarikümne nimeni. Venemaale mobiliseeritud ajakirjanikud olid eesti ajakirjanduse jaoks samahästi kui kadunud.
annaabi.ee 
