pühendatud mitmekeelsusele.Palju räägitakse mitmekeelsuse kasust ja samas vaieldakse tihti ka sellest. Laste puhul võõrkeelte õppimine varases eas samamoodi põhjustab suurt poleemikat. Mitmkeelsuse pooldajad arvavad, et noores eas lastel keeleline võime on maksimaalne, vastuseisjad aga väidavad, et võõrkeele õppimine on äärmuslik stress väikestele lastele. Loomulik kakskeelsus tekib siis, kui vastsündinu kohe satub kakskeelsesse keskkonda- see tähendab, et isa räägib ühes keeles ja ema teises. Sellisel juhul laps kasvab niinimeatud ,,kakskeelsuse situatsioonis". Kunstlik kakskeelsus tekib näiteks juhul kui üks vanemates räägib täiuslikult võõrkeeles- siis ta suudab luua kõik tingimused kunstliku kakskeelsuse jaoks. Seejuures pole tarvis, et oleks pidev kontakt keele kõnelejaga. Kunstliku kakslkeelsuse võib arendada lapsel igas vanuses. Küllap ainukeseks puuduseks
kinni stereotüüpidesse. Eesmärgiks on multikultuurne identiteet. Siin on palju ohte. Nagu näiteks marginalisatsioon (kui oma keelt ei väärtusta aga ka uue keelega ei suuda kohaneda), assimilatsioon (oma keele jätab tahaplaanile) ja separatsioon (ei taheta uut keelt omandada ja hoitakse oma keelest kinni). Lapsed suudavad samaväärselt omandada mõlemad keeled. Neljandaks on tähtis keele omandamise alguse teadmine. Simultaanne õpe (SIM) – toimub siis, kui laps sünnib juba kakskeelsesse perre. Kus vanemad ei räägi ühte emakeelt ja kodus võib kuulda erinevaid keeli. Juurdepääs erinevatele keeltele on olemas ja tekib loomulik kakskeelsus juba sünnist. Suktsessiivne õpe (SUK) on siis, kui teine keel tuleb lapsele juurde näiteks lasteaias. Ideaalne vanus oleks 2-5 eluaasta vahel lapse teise keelekeskonda viimine.Sellisel juhul on omandamine kergem. Kolmandaks saab lugeda teise keele omandamist juba nooruki- või täiskasvanu eas
annaabi.ee 
