EKSAMIKS LUGEDA!!!! 1919 võeti vastu esimene seadus. Perekonnanime muutmise seadus. Inimesel peab perekonnanimi olema. 1926 ja 1930 perekonnanimede seadused, püüdsid lihtsustada. 1934 perekonnanimede korraldamise seadus 1989 keeleseadus 1994 perekonnaseadus mh võõrapäraste nimede keeld. 2004 nimeseadus - Nime andmine lapsele, muutmine abiellumisel jne - Ees- ja perekonnanimedele esitatavad nõuded - Nimede ,,andmine" ja ,,kohaldamine" - Perekonnanime pärandamine (kaksiknimede piirangud) - Perekonnanimelõppude vahelds (slaavi ja balti nimedes) Kohaldamine inimese nimi tuleb välisriigi dokumendi kaudu. Kohaldamine ei muuda inimese ametlikku nime. Andmine riik kiidab head. Peamised piirangud: - Nimevaliku piirangud (,,veidrate" eesnimede vältiiseks, õigekirjareeglite järgimiseks jne, vrd Õnnely) - Nimemuutmise kordade piirang (üks kord elus või piiramatult?)
registreerimise küsimustes" (Andres Mihkels, Keelatud Anna-Liisa?, Edasi 16.01.1987, nr 12, lk 4; Nimi lapsele, Õhtuleht 10.03.1987, lk 2). Selle 11. punkti järgi võis lapsele panna vaid ühe nime, kahe eenime panek (k.a sidekriipsuga nimed) oli keelatud. Põhjuseks toodi see, et tavakasutusse kipub mitmest nimest siiski vaid üks jääma ning probleeme võib tekitada see, kui eri dokumentides esineb erinev nimi. Juhendi alusel oli kahe järgneva aasta jooksul kaksiknimede kasutus piiratud. Üksikjuhtudel on kaksiknimesid ka tol perioodil registreeritud, kuid suurem osa valis seaduse survel ühe nime soovitud kahest või kahest nimest kokku kirjutatud nime, mis formaalselt ettekirjutusele vastas. Keeld tekitas palju pahameelt ja nii tuli riigil järeleandmisi teha; edaspidi võis lapsele anda ka kaks sidekriipsuga seotud nime (sidekriipsu kasutamist peeti iseenesestmõistetavaks ja oli sisuliselt kohustuslik) (Henn Riive, Keelatud Anna-Liisa
annaabi.ee 
