Kõigi nende ainetega on osatud juba väga kaua aega inimese psüühikat mõjutada, olgu siis olmes, ravieesmärkidel või religioosetes rituaalides. Teaduse, tehnika ja meditsiini arengu käigus on looduslikest algainetest isoleeritud puhtad toimeained, nende eeskujul on sünteesitud uusi analoogilise toimega aineid. Sama iidne, kui on psüühikat mõjutavate ainete tarvitamine üldse, on ka kogemus nende negatiivsete omaduste kohta: Diogenes ehk Bakchos oli kaksikloomus. Ühelt poolt lahke ja heatahtlik, võis ta anda inimesele julgust ja jõudu toime tulla erakordsete vägitegudega, muuta ta jumalasarnaseks. Teiselt poolt võis olla aga julm ja kihutada inimese hirmsatele tegudele, muuta ta lausa pööraseks. Dionysose saatjateks ja kaaskondlasteks olid bakhandid - veinist hullunud naised. Dionysosele pühendatud rituaalid toimusid metsikus looduses. Satüürid ja menaadid tormasid ohjeldamatus ekstaasis läbi metsade ja üle mägede
osiseid: · kliiniline tüübi- eriti konstitutsiooniõpetus; · meditsiiniline personalism ehk isikukäsitlus; · Meditsiinipsühholoogia; · psühhoanalüüs; · psühhosomaatiline meditsiin; · biograafiline meditsiin; · fenomenoloogilised ning eksistentsialistlikud meditsiiniantropoloogiad. Meditsiiniantropoloogia keskne probleem on see, et inimene, olles psühhofüüsiline ehk psühhofüsioloogiline olend, ühendab füüsilise (materiaalse) ning vaimse (metafüüsilise). So inimese nö kaksikloomus dualism. (Dualismile vastandub holism, ehk monism viimasest tuleb juttu edaspidi, eeskätt saksapärase evolutsiooniõpetuse retseptsiooniga seoses.) Haiguse olemuse klassifitseerimisel kasutatakse kahte dimensiooni: haiguse suhe peremehega ning selle materiaalne alus. Suhe peremehega võib olla: · ontoloogiline haigus kui iseseisev nähtus; · antropoloogiline (holistlik) haigus on osa inimesest, haigest, peremehest, nad moodustavad terviku.