hüüdsõnad. II loeng Teemad: 3) Sünonüümia, homonüümia, polüseemia M. Hint "Häälikutest sõnadeni" 279-286 (esimeses trükis 216-223) 4) Semantika: leksikaalne ja grammatiline tähendus. Kollokatsioonid, tähendusvõrgustik Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 241-250 Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 255, 260-269 Leksikaalsed suhted Sõnade jagamisel nendevaheliste leksikaalsete suhete järgi võtame aluseks järgmise kaksikjaotuse: 1) sama või lähedane tähendus - erinev vorm a) sünonüümid (nuga ja väits) b) antonüümid (hea ja halb) c) hüponüümid (roos hüponüüm ja lill hüperonüüm) 2) sama või lähedane vorm - erinev tähendus (suhe kahe lekseemi vahel) a) homonüümid (sulg (sule) ja sulg (sulu)) b) paronüümid (enamik ja enamus) Sünonüümia Sünonüümia ehk samatähenduslikkus on kahe või rohkema vormilt erineva lekseemi denotatsiooni identsus.
valdkonna mõiste, Platonil esineb seevastu eelkõige ontoloogilise mõistena). Hüvelisuse idee kohta öeldakse Platoni tuntuimas dialoogis “Politeia”, et ta on oma auväärsuselt ja tähenduselt veel üle ideede, teispoolne, transtsendentne kogu ülejäänud olemuste valdkonna suhtes – epikeina tes ousias (509b). Platoni arutluste käigus kujuneb niisiis välja justkui kolmikjaotus: hüvelisuse idee, ideede valdkond ja nähtav maailm. Ta asendab Parmenideselt pärit ontoloogilise kaksikjaotuse kolmetasandilise ontoloogiaga. Mis tähendus on sellel, et hüvelisuse idee on käsitatud kõige kõrgema ideena, et algselt eetiline mõiste saab ontoloogilise interpretatsiooni? Võimalik seletus võiks olla selline: põhimõtteliselt, olemuslikult, on 5 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. see maailm, kus me elame, hüveline maailm. “Nähtav maailm” on valitsetud ideede
annaabi.ee 
