Seetõttu toimus templimuusika reform, mis tõrjus pillid välja. Muusikat pole säilinud, küll aga on palju musitseerimise kujutamist piltidel. Varaseimad pillid olid harf ja otseflööt. Muusikale omistati kasvatuses tähtis koht ning muusikateooria oli preestriseisuse salateadus. Süürias eelistati lärmakat ja meelast muusikat, millele erilise varjundi andsid teravakõlalised kahe toruga šalmeid ja löökpillid. Muistsetele kreeklastele näis selline muusika aga kakofooniana (sobimatu ebakõla). Muusika kõla. Selline luule- ja tantsurütmidega seotud muusika oli tavaliselt ühehäälne ja rajanes viie heli real - pentatoonikal. Pentatoonika on viiel helil põhinev helirida (tänapäeval kasutame enamasti 7-st helist koosnevat helirida). Pentatoonika annab muusikale erilise karge ja pingeta kõla. Vana-Kreeka muusika ehk antiikaja muusika. Vana-Kreeka kultuuris eristatakse nelja ajajärku: 1. arhailine ajajärk: 8.-6.sajand eKr; 2
Seetõttu toimus templimuusika reform, mis tõrjus pillid välja. Muusikat pole säilinud, küll aga on palju musitseerimise kujutamist piltidel. Varaseimad pillid olid harf ja otseflööt. Muusikale omistati kasvatuses tähtis koht ning muusikateooria oli preestriseisuse salateadus. Süürias eelistati lärmakat ja meelast muusikat, millele erilise varjundi andsid teravakõlalised kahe toruga salmeid ja löökpillid. Muistsetele kreeklastele näis selline muusika aga kakofooniana (sobimatu ebakõla). Muusika kõla. Selline luule- ja tantsurütmidega seotud muusika oli tavaliselt ühehäälne ja rajanes viie heli real - pentatoonikal. Pentatoonika on viiel helil põhinev helirida (tänapäeval kasutame enamasti 7-st helist koosnevat helirida). Pentatoonika annab muusikale erilise karge ja pingeta kõla. Vana-Kreeka muusika ehk antiikaja muusika. Vana-Kreeka kultuuris eristatakse nelja ajajärku: 1. arhailine ajajärk: 8.-6.sajand eKr; 2
Mustlased tagusid oma balafesse ja kuljus-trumme. Argoolased, see üpris ebamusikaalne tõug, pidasid veel kinni vioolast*, karjase sarvest ja kaheteistkümnenda sajandi gooti rubebast *. Galilealaste kuningriik polnud palju kaugemale .jõudnud; vaevalt võis nende orkestris eraldada mõnda viletsat ribekat * kunsti lapseeast, millel võis mängida ainult re-la-mi'd. Narride paavsti ümber aga esinesid kõik selle ajastu muusika rikkused täieliku kakofooniana. Siin oli tiiskant-, alt- ja tenorribekasid, igasugu flööte ja vaskpille. Küllap meie lugejad mäletavad, et see oli Gringoire'i orkester. Raske on kujutleda seda uhkuse ja õndsuse ilmet, mis Paleest Greve'i platsile tulles Quasimodo kurba ja inetusse näkku oli ilmunud. Esmakordselt oma elus maites 64 ta rahuldatud enesearmastuse mõnu. Siiamaani oli a tundnud ainult alandust, põlgust oma elujärje pärast, 'älkust oma isiku vastu. Kurt, nagu ta oli, maitses ta üüd tõelise paavstina
annaabi.ee 
