sirgutama. Enamasti näeb selline üleminekute õueala välja järgmiselt: sissepääsuala- aedloodus. Looduse ja aia vahel võiks olla võsa, kust väiksed lapsed meelsasti läbi ei lähe. Looduse-osas paikneksid puud, kuhu otsa saab ronida, ja suured kivid. Seda tüüpi õuekeskkond ei tee üksnes lastel mängimist hõlpsamaks: ka personali jaoks kujutab see suurt koormuse langust. Õpetajad ei tarvitse pidevalt lapsi jälgida, et need ei kakleks ega narriks üksteist. Taolised eelkooliõued pakuvad lastele võimalust viibida fantaasiamaailmas ja areneda mitmekülgselt, kaasates kõiki meeli. Ka täiskasvanutele õues viibimine toob tervisele ainult kasu. Kõige tähtsam on, et saaks jalutada, tunda värsket õhku, näha päikest, tunda tuult ja tajuda rohelust. Kesklinnas elades on suureks eeliseks, kui on juurdepääs rahulikus ja rohelises ümbruses asuvale rõdule või lähedal on vaade rahulikule rohelisele keskkonnale
lähisuhete loomine ja säilimine raske ning võimalik vaid lühiajaliselt (Kõiv 2003). 16 Autor loodab, et tulevikus muudetakse lastekodude struktuur ümber, mis hõlmaks kasvatajate kompetentsust ning paremaid ja usalduslikke suhteid lastega. Autor ise on viibinud lastekodus mõnda aega ja kasvatajad olid väga erinevad üksteisest. Põhiliselt täitsid nad vaid korrapidaja rolli, mis tähendas seda, et lapsed omavahel ei kakleks ega riidleks. Kasvatajad olid ükskõiksed ja usaldust ei tekkinud kellegi vastu, sest ega kasvatajatel ei olnud mahti kuulata, sest oli vaja pisemaid lapsi kantseldada. Suuremad lapsed kasvasid nii öelda oma pead. Põhilised reeglid olid, et söögikordadeks ollakse kohal, õigel ajal tõustaks üles ja mindaks magama, et oleks õpitud (seda kontrolliti ainult algkoolis käivatel lastel) ja üks kord nädalas tuli oma tuba koristada.
annaabi.ee 
