Tühjus Ei näe ma tulevikus tuld, ei minevikus rahu. Ei tunne tulist tunnet veel, See minusse ei mahu. Aeg liigub ruumis ajatult, Ma karjun karjet kajatut. Ma mõtlen mõtet mõttetut, Ma karjun üsna hääletult. Ei tule tegevusest tegu, Ei näe ma tehtul mingit nägu. On keegi rebind näo mul eest, Ma justkui külmalt põleks seest. Ei jää must käies maha rada, Ei näe ma sihti enda ees. Ei ole jälgi minu taga Ei ole tahet minu sees.
ma igatsema loodust, vaikust ja rohelust. Isegi Järve metsa kostub liiklusmüra. Puudub rahu ja vaikus. Jääb vaid lakkamatu stress, mida põhjustab kiire elutempo, mille tõttu jääb elu pealiskaudseks. Sisimas ei teki tasakaalu, sest südames jääb kripeldama, et ei suuda kõigele soovitule pühenduda. Selles luuletuses kasutatud sõna roheline tähendab taimi üldiselt. Loodusega seotud on tema loomes paljud luuletused, toon mõne näite: Allikas Allikas lepiku all keset videviku kajatut maailma peegeldamas kuidas valgus saab pimeduseks piirita märkamata Selles luuletuses tähendab allikas headust, valgust kiirgav kogu, lepale omistati eesti mütoloogias üleloomulikku väge, teine rida tähendab pimedust, pahesid. Tihti ei märgatagi, kui headest harjumustest on saanud halvad. Inimesed muutust toimumas üldjuhul ei tunne, sest mõeldes, et ah mis see üks kord ikka on ja nii kõik need korrad, selliselt muutubki pahe harjumuseks. Halbadest
annaabi.ee 
