Seepärast on esteetiliselt vaevalt küll õige, kui nüüdisaja kunstnikud, soovides näidata lendu kosmosesse, rahulduvad vaid staatiliselt maalitud, skafandris inimesega. Tehnikarevolutsiooni ajastul nõuab tegelikkuse kujutamine kunstnikult midagi enamat kui üksnes harjumispärast portreed või natüürmorti esemega kosmosest. Ent anarhistliku loomusega futuristid absolutiseerisid kunstnike püüdeid kujutada liikumist. Maailmavaateline segadus ei saanud jääda kajastumata loomingus. Faktiliselt takerdusid nad puht maalitehnilistesse küsimustesse. See oli nende suurim puudus. Ent siiski hoidis see neid veelgi suurema vea eest. Futuristidest kunstnike ühekülgsus, nende huvi ainult kehade ja esemete liikumise vastu ahendas tunduvalt kunsti eesmärke, kuid päästis osa maalijaid Filippo Tommaso Marinetti nihilistlikest, profasistlikest loosungitest. Tegeldes tehniliste küsimuste lahendamisega, ei järginud Umberto
Valdavalt on nad helilised ning nende kõlavärv (see, mille järgi nad ära tunneme) oleneb suuõõne kui peamise resonaatori kujust. 3.1.1 Moodustuspõhimõtted eesti täishäälikute näitel Keele liikudes ette või taha, üles või alla muutub suuõõne esi- ja tagaosa ruumisuhe ning vastavalt tulevad tämbris rohkem esile "heledamad" või "tumedamad" ülemtoonide kimbud. Võimalusi lisab labialisatsioon: ette sirutatud huultega on resonaator pikem, see ei jää tämbris kajastumata. Akustilises plaanis väljendub see iga hääliku erineva formantkoostisena formandiks nimetatakse helienergia koondumist kindlasse spektri sagedusalasse. Seega iseloomustab täishäälikuid harilikult kolm tunnust: a) keeleselja kõrgus, b) keele suund (ees või taga), c) huulte kuju (huulvokaalide o, u, ö, ü puhul ümardatud, mõnes keeles võib oma osa olla ka suunurkade asendil). Kõrguse järgi jagame vokaalid madalateks: ä, a, keskkõrgeteks: e, ö, o ja kõrgeteks: i, ü, õ, u
annaabi.ee 
