ilma seinteta. Selline sõrestik andis gooti stiilis ehitistele erilise kerguse ja õhulisuse, mida omakorda täiendas rikkalikult liigendatud seinapind ning dekoratiivelemendid: vimpergid, finaalid, krabid. Keskaegne linnuseloss kujunes lõplikult välja gooti ajastul, muutudes eelneva perioodiga võrreldes suuremaks ja avaramaks ning kaitsesüsteemide poolest täiuslikumaks. Tavaliselt paiknes linnuseloss linna kõige kaitstumas osas ning oli piiratud tugevate tornidega liigendatud ringmüüridega. Ühiskondlikest hoonetest omandasid suure tähtsuse linnavalitsushooned – raekojad. Kujunes välja raekodadele iseloomulik välimus – see oli kõrge torniga suur, ristküliku- või ruudukujulise põhiplaaniga enamasti 3korruseline hoone, mille teisel korrusel paiknes võlvitud istungitesaal raehärradele. Põhjapoolsete alade raekojad olid kõrge teravatipulise torniga ja raeväljakule, mis oli
sajandi lõpust tekkinud ülikoolid. Uus arenev maailmavaade nõudis vastavat ümberkorraldust ka struktuurides. Gooti kultuuri keskuseks kujunenud linn oli tugevasti kindlustatud üksus, ümbritsetud mitmete kaitsemüüride ja tornidega, linnuselossid aga muutusid võrreldes eelneva perioodiga suuremaks, avaramaks ning kaitsesüsteemide poolest täiuslikumaks. Keskaegne linnus kujuneski lõplikult välja gooti ajastul. See paiknes linna kõige kaitstumas osas ning oli piiratud tugevate tornidega liigendatud ringmüüridega. Müüri ja tornide ülemisel serval oli kaitsekäik, mille ees sakiline rinnatis. Romaani arhitektuurist tuntud piginukid (väikese ärkli taolised luukpõrandaga laske- ja viskekohad keskaegses kivimüüris) ehitati alates 13.sajandist pideva reana (võisid olla ka puust), mis toetus konsoolidele ja petikkaaristule kaitsekäigu välisküljel või moodustas platvormi ümber torni (masikulii). Linnuse peatorn oli nagu
annaabi.ee 
