Neid täiendati, parandati või ehitati põhjalikult ümber. Tüpoloogiliselt vanem aja arenguliselt kõige otsesemalt eestlaste kindlusehitisega seotud linnuserühma moodustasid need linnused, mille ehitamisel lähtuti esmajoones looduslikest kaitsetingimustest. Nende põhiplaan on tavaliselt korrapäratu, sest kaitses etendas peaosas tugev ringmüür, mis jälgis looduslikku nõlvaku kuju ja moodustas koos sellega kõrge sujuva kurvilise kaitseseina. Kui ringmüür oli püstitatud, ehitati vastu selle sisekülge vajalikud hoones, mis sageli olid tornitaolisel kõrged ja kujutasid endast iseseisvaid kaitseüksusi. Ringmüür jäi ühtlasi nende hoonete välimiseks seinaks ja moodustas kogu linnust mantlina hõlmavat müüri nn. mantelmüüri. Peale konservatiivsete mantelmüüride püstitati ka mitmeid tornilinnuseid. Ringmüüril oli siin üldises kaitsesüsteemis teisejärguline tähtsus, kuna peaosa etendas tugev kõrge torn. Paide
niisuguse suurusega vaiküla võis mahutada kuni 1000 inimest. Vaikülade, ka vaielamute (Itaalia kandis nimetati neid terramare) ehitamine püsis pikka aega, varasemast perioodist on veel tuntud 7.-4.saj.eKr. Poolas Biskupini järvel asunud vaiküla. Kuna see leiti turbapinnasest hästi säilinuna, oli teda võimalik rekonstrueerida. Küla oli u. 100 elanikuga kindlustatud asula, mille majad oli paigutatud 13 ritta. Iga rea üks ots ulatus vastu palkidest kaitseseina. Ristpalkidest maja suurus oli 10/10 m, siseruum oli jaotatud kaheks, avaramas osas paiknes kolle. Majade esine käigutee oli lattidest. Küla ümbritses umbes viie meetri kõrgune palkidest kaitsetara, mis oli tihendatud pinnasega. Ka Eestis (rauaaeg Eestis I at. pKr.) on leitud rauaaja vaiehitiste jäänuseid Koorküla Valgjärvele rajatud vaiküla puhul peeti silmas eeskätt selle kaitseotstarbelisust. Enne
annaabi.ee 
