Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves, vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv. Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks). Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv, olulisemaid funktsioone lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine. Timukamõõgal oli ots kumer/lame, teradel oli tekst (,,Jumal aitab mind vaest patust." ,,Kui ma mõõga tõstan, siis soovin patusele igavest elu."), ratta või võllamärk; mõõgaga
milline üks taoline amb välja võis näha. Henriku Liivimaa kroonikas on ambe nimetatud ballistadeks (baliste). Laske- ja heitemasinad Meil tõenäoliselt kasutati vastukaalu jõul põhinevat masinat (blide, trebuchet) 13.-15. sajandil. Henrik nii uhkeid sõnu ei kasuta, räägib suurest ja väiksest masinast ning lisaks neile on tal veel üks mõistetamatu sõna batarelv. Kaitserelvastus Kuna kaitserelvastuse leide on leitud väga vähe, siis arvati, et kohalikud Eesti aladel eriti kaitsevarustust ei kasutanudki. Kui hakata aga võrdlema naabermaadega, siis tuleb välja, et kaitsevarustust on tegelikult igalpool vähe leitud. Peamiselt on need välja tulnud juhuleidudena, hauda neid eriti kaasa ei pandud. Kaitserelvadeks on kiivrid, kilbid, kaitserüüd. Kiivrid Ilukirjandusest tekivad teatud ettekujutused, millised võisid need kiivrid välja näha
annaabi.ee 
