ametlikustada ainult ühte. Seati piirangud nime valikule: ei tohtinud võtta tuntud tegelase või üldtuntud sugukonna perekonnanime. Nimemuute otsustajaks jäi siseminister, kes pidi kahtluse korral ära kuulama keeleteadlaste arvamuse. Kehtima jäi endine kolmekuuline vaidetähtaeg. Uuendusena loodi siseministeeriumis perekonnanimede kaitseregister, kuhu võisid oma nime 25 krooni eest lasta kanda need, kes olid oma nime eestistanud pärast 17. detsembrit 1919. Kaitseregistrisse kantud nime võis edaspidi anda vaid nimeomaniku sugulastele. Ka sellel seadusel oli mõningaid puudusi. Vaidetähtaeg kolm kuud oli liiga pikk. Otsustaja jäi endiselt rahvast kaugele, kuigi sooviavaldusi võisid juba vastu võtta ka kohalikud perekonnaseisuametnikud. Nende osalus piirdus siiski vaid andmete kontrollimisega ja dokumentide edasisaatmisega siseministrile. Seadus ei võimaldanud oma nime kaitsta põliste eesti nimede kandjatel. Ka nime valiku piirangud olid vähenõudlikud
Vaikiv ajastu, mis algas 1934, nägi ette rahvuslikku kasvatust ja isamaist vaimu ning sellesse sobis hästi nimede eestistamise kampaania. Üldine hoiak kujunes saksapärasuste vastu. 1934–36 muudeti nime 75 000 korral 210 000 inimesel. Kust võeti eesti nimesid? Abstraktnimedest ja loodusapellatiividest. Põhinimed on olnud liitsõnad või tuletised. Seaduse omapära oli see, et kui nimi eestistati, siis sai suure raha eest kanda kaitseregistrisse, nii et peale selle pere sugulaste polnud õigus kellelgi nime võtta, st patenteeriti oma nimi. Nimesid muudeti Emakeele Seltsi väljaannete soovitustel. Suur osa nimesid oli originaalnime tõlked, originaalkõla matkimine ning mugandused. Tänapäeval on 147 000 nime, neist 1/3 unikaalsed. 19–20.saj oli ligi 50 000. Kõige sagedasemad (mõisates pandud) nimed 1835: 1. Saar 6. Karu 2
annaabi.ee 
