Maastikukaitseala: Maastikukaitseala ehk looduspark on kaitseala, mis on loodud kas eriti haruldase maastikuvormi või vastupidi, Eestile väga tüüpilise maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. Looduskaitset Eestis reguleerivad looduskaitseseadus ning looduskaitse valdkonda puudutavad määrused. Alates 1. juulist 2007 on meil viis rahvusparki, 129 looduskaitseala, 149 maastikukaitseala ning 124 kaitstud piirkonda, mille kaitsereeglid on muutmata (lisaks 543-le kaitstud pargi- ja metsaalale). Väikseim kaitsealune ala on Tallinnas olev park ,,Roheline turg" kõigest 0,05 hektariga ning suurim Lahemaa Rahvuspark. Keskmine kaitsealuse ala suurus Eestis on 759 hektarit. Looduskaitse ei ole Eestis üleöö sündinud: paljud loodushoidlikud tavad ja tõekspidamised pärinevad otseselt rahvausundeist. Eestlaste uskumuste üks veetlevamaid jooni oli just sügav ja ehe loodustunnetus koos teesklematu austusega looduse vastu
50%, millest 26% on erineva looduskaitse reziimi all (metsamant). Sood moodustav Eesti pindalast ca. 20%, millest on kaitse alla võetud ca. 18% (Eesti Maaturism 2010). Seega moodustavad Eestis kaitse all olevad piirkonnad ligi 11% terve riigi pindalast ning tähtsaimad kaitsealad Eestis on rahvuspargid, looduskaitsealad ning maastikukaitsealad. 31. detsembri 2010 aasta seisuga on on Eestis 5 rahvusparki, 131 looduskaitseala, 150 maastikukaitseala, 116 kaitstud piirkonda, mille kaitsereeglid on muutmata ning 537 kaitstud pargi- ja metsaala (Keskkonnateabe Keskus 2011). On mõistetav, miks suur osa loodushariduse ja turismi infrastruktuurist paikneb just kaitsealadel ning Eesti loodusega tutvuma tulnud turistid liiguvad peamiselt kaitsealalt kaitsealale (Eesti Maaturism 2010). Tänu paljudele kaitsealadele ning rohketele metsadele ning soodele on loodusturismi pakkujatel mõttekas läbi viia erinevaid loodusõppe programme, matku, seiklusmänge jne.
annaabi.ee 
