Tähtsaim relv oli siiski mõõk, kõige hinnalisem ja suursugusem relv üldse. Mõõk ilmus relvastusse juba pronksiajal. 12.-13. sajandi kaheteraliste mõõkade teramikud olid umbes 1m pikkused ja 5-6cm laiused. Eriti hinnalisi teramikke valmistati Kesk-Euroopas Reini-äärsetes töökodades. Neid valmistati damaskitud terasest ja teramikele süvendati meistri või tehase nimi. Muinasajal Eestis selliseid relvi ei tehtud, küll aga valmistasid Eesti meistrid mõõkadele kaitseraudu ja pidemenuppe. Pidemeosi kaunistati hõbedaga, mõnikord isegi kullaga. Sellised relvad olid väga kallid ja igaüks neist oli eraldi kunstiteos, mille oli valmistanud meister kogu oma oskusega. 12. sajandi jooksul lihtsustus mõõgateramike valmistamine kui ka käepidemete kaunistamine. Damaskimisest loobuti, teramike soon muutus aga kitsamaks. Sooneosale käepideme lähedale inkrusteeriti kirjad, mis peegeldasid agressiivse ristiusu ideoloogiat. Alates 12. sajandi keskpaigast
Damaskimisest loobuti, teramike soon muutus aga kitsamaks. Sooneosale käepideme lähedale inkrusteeriti kirjad, mis peegeldasid agressiivse ristiusu ideoloogiat. Alates 12. sajandi keskpaigast sepistati mõõgateramikule ketta- või läätsekujuline massiivne ja raske pidemenupp ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel. 12.-13. sajandil tehti teramikele ka hoopis 6 iselaadseid pronksist nuppe ning kaitseraudu. Üsna sageli esineb mõõku, mille teramik on pidemeosadest tunduvalt vanem, see tuleneb sellest, et muinasajal oli kombeks surnud sõjamehele tema relvad hauda kaasa panna. Mõõgatuped tehti enamasti puust või nahast, seetõttu polegi need tänaseni säilinud, küll aga on leitud pronksist ja ka rauast
annaabi.ee 
