anduritega laiali. Infrapuna vastuvõtja, mis asub kaitserau peal, kontrollib kaua kulub selleks aeg, millal signaalid tagasi põrkuvad. Samuti peab Roomba teadma, kuhu ta ei tohiks minna. Ta väldib takistusi nelja infrapuna anduriga. Andurid saadavad pidevalt välja infrapuna signaale ja Roomba ootab signaalide tagasipõrkeid. Kui ta läheneb takistusele, siis signaal lõpuks kaob ning Roomba saab aru, et peab suunda vahetama. Kui Roomba millegagi kokku põrkab ja kaitserauale vajutatakse, siis mehaanilised objekti andurid aktiveerivad puudutuse ja annavad teate, et on tekkinud takistus Ta pöörab ennast seni, kuni leieb selge sihi. Roombal on ka teine infrapuna sensor, mida me nimetame seina või barjääri sensoriks. See sensor asub paremal pool kaitseraual, mis laseb Roombal liikuda seina või mõne muu mööblieseme lähedal ilma, et ta neid puudutaks. Roombal on ka väike teleskoop ratas, millega ta tunneb ära trepid või tühimikud.
XIV hakati kasutama plaate küünarnuki ja kettaid õla kaitseks. Sama sajandi keskpaigaks oli rüütli käsi tervikuna kaetud ning küünarnuki kaitsetest arenes välja "tiib", mis aitas teravad relva otsad küünarnukilt kõrvale juhtida. Õlakaitse koosnes mitmest liikuvast plaadist, nii et rüütel sai oma kätt tõsta. Vasak õlg oli rohkem kaitstud, sest seda oli vastasel kergem haavata. Esimestel rüütlitel olid käed täiesti katmata. Loodeti kilbile ning mõõga kaitserauale (metallist varvale mõõga käepideme ees). XIV sajandi algusepoole hakkasid osa rüütleid kasutama nahast kindaid. Nendest arenesid välja vaalaluust või metallist soomustega soomuskindad. Soomused olid kinnitatud kas riide peal või needitud kahe materjalikihi vahele. Hiljem kaeti kindad plaatidega.. Neil olid eraldi sõrmed, mis olid kaetud rea väikeste plaatidega. Tuhande neljasaja kolmekümnendaks aastaks kasutati käelaba turviseid, mis nägid välja nagu terasest labakindad
annaabi.ee 
