tähtsaid asulaid mitte ainult mere, vaid ka maismaa poolt. Nikolai II andis maarindepositsioonide rajamiseks korralduse 29. jaanuaril 1913 aastal. Samal aastal alustasid vangid ehitustegevust. Projekti käigus plaaniti Tallinna kaitseks rajada üks paljudest maarindepositsioonidest linna naabruses olevasse Pääsküla külla (Gustavson, 1993). Peeter Suure Merekindluse koosnes kaitsepositsioonidest Naagel (Tõlinõmmel),Vitil, Humalas, Vääna-Postil, Laagris, Assaku piirkonnas ja Irus (Masing, 2008). Projekti koostamise aeg oli väga kiire ja enamjaolt ei suudetud seda olukordade vaheldumisega lõpetada. 1915 - 1916 aastatel alustati projekteerimist uute positsioonide jaoks, millega seoses maarinne nihkus Tallinnast kaugemale. Kõiki kavandavatest positsioonidest ei jõutud I maailmasõja peale tulemisega valmis ehitada (Gustavson, 1993).
jalaväepolk üle Narva jõe kaitsmise. 1. jalaväepolgu lõik jäi üsna väikseks. Narva kaitselahingute II etapp (6.12-20.12) oli kõige ägedamate lahingute aeg. Sealseid lahinguid on nimetatud Eesti Verdeuniks (?). tegemist oli vähese positsioonisõjaga VS ajaloos. Vastane võttis ette massilisi suurtükiväe tulelööke, millega tehti maatasa paljud kaitseehitised, külad ja talus. Tihedad jalaväelaste kolonnid. Vaatamata ponnistustele 7. armeel Eesti kaitsepositsioonidest läbi murda ei õnnestunud. Järk-järgult jooksis 7. armee lihtsalt verest tühjaks. Tegemist äärmiselt kurnavate, raskete ja ohvriterohkete lahingutega. 15. armee, mis tegutses Narvast lõuna pool (August Kork) üritas ületada Narva jõge Narva linnast eemal. Rünnakute pearaskus langes dets keskpaika. Kõigepealt purustati Krivasoo (?) küla juures Loodearmee käes olev sillapea. Pärast seda Krivasoo ja Narva vahel 15.12 Vääska küla juures tungisid üle Narva jõe 4 polku punaseid.
annaabi.ee 
