....... 4 Sõja käik..................................................................................................................... 6 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12
pataljoni mehi leegioni kogunemis- ja väljaõppelaagritesse. 1943. aasta suveks oli pataljoni koosseis sedavõrd kahenenud, et see polnud enam võimeline täitma lahinguülesandeid. Septembris likvideeriti eesti poolpataljon täielikult ja võitlustes ellujäänud mehed viidi üle Eesti Leegioni. Samal ajal arenesid sündmused Eestis omasoodu. 1941. aasta augustiks oli suur osa Eestist bolsevikest puhastatud. Sakslased alustasid vabatahtlike värbamist. Politsei- ja kaitsepataljonid: Neid formeeriti eri ülesannete täitmiseks (vahiteenistus, rannakaitse, võitlus partisanidega) Oli formeeritud Lõuna-Eestis ja alates 28. augustist, kui sakslased jõudsid Tallinna, ka Põhja-Eestis. Pataljoni suuruseks ole ette nähtud 500 meest, mis jagunes kolmeks kompaniiks. Kogu pataljoni juhtkond koosnes eesti ohvitserides, kellele lisandus üks saksa sideohvitser ja mõned saklastest majandusallohvitserid.
annaabi.ee 
