samasse suurusjärku, kes olid jaot erinevate linnuste ja sõjaliste tugipuntkide vahel. Suurt sõjalist jõudu nad endast ei kujutanud. Kaitsemeeskonna moodustasid kohalikud vasallid. Pidid täitma ratsateenistus kohustust. Oli paljuski unarusse jäetud. Vasallkondade üksused olid suhteliselt väikesed ja puudutasid motivatsiooni. Eriliseks väeüksuseks olid palgasõdurid. Ordu ja teiste piiskoppide puhul mängis olulist rolli raha nappus. Kaitsemeeskondi oli moodustatud ja sisse ostetud. Aktiivsemad olid siin isegi olnud linnad, kes kasut palgasõdureid oma linna kaitseks. Maahärradel endil nappis summasid palgasõdurite muretsemiseks ja üleval pidamiseks. Viimane oluline kontingent oli kohalikud tp, keda sai vajadusel koondada väeüksusteks maakaitseväkke.AGA enamus tp ei oanud relvi kasut ja 1507 a li vastu võetud maapäeva otsus, et tp ei tohi relvi kanda. Puudus ühtne juhtimine ja autoriteet ja meelekindlus. Meenutada tuleks
Ida- ja politseipataljonid: Anti korraldus luua eesti vabatahtlikest julgestusgrupid, mis said hiljem tuntuks kui idapataljonide nime all. Organiseeriti kuus rindepataljoni ja üks tagavarapataljon, millest käis aja jooksul läbi umbes 5500 vabatahtlikku. Esialgselt kasutati idapataljone valve- ja julgeolekuteenistuseks armee lähitagalas, kuid hiljem rakendati neid lahingutes Leningradi ja Novgorodi ruumis. Politseipataljonid: Kogu Ostlandi Riigikomissariaadis moodustati kaitsemeeskondi ehk politseipataljone. Need kuulusid kohalike Saksa politseijuhtide alluvusse- Vahiteenistus, partisanide-vastaseks võitluseks. Hiljem rakendati neid rindevõitlustes. Seal oli 10 000 liiget. Peamiseks sooviks oli kättemaksta okupatsiooni ajal kogetud kannatuste eest. Eesti leegion: 1942. augustis kuulutati välja Eesti leegion. See ei olnud populaarne. Selleks ajaks eestlased olid pettunud sakslastesse. Kardeti, et mehed saadetakse kaugele sõdima kodumaalt. Mobilisatsioon: 1943
annaabi.ee 
