· Algselt kutsuti Stratsnaja väljakuks hiljem nimetati see ümber · Asub Venemaal Moskvas https://www.google.ee/search? q=pushkin+square+map&espv=2&source=lnms&tbm=isc h&sa=X&ved=0ahUKEwig2e3A5Y3TAhVyb5oKHbfJC2AQ_A UICCgB&biw=1920&bih=990#imgrc=ZsIkNSVFi9DtYM: luuletused Vang Hoidjale Mu aknal on trellid ja rõske on torn. Oh kaitselmus mu karmis elus, Noor kotkas, mu kaaslane mõtlikult-morn, Mu armas memm, mu hoidja hea! All vangla ees vuhinal tiivaga lööb Kesk männimetsa vaikses pelus Ja pahuralt veriseid palasid sööb. Mind ootad, kallis kulupea. Sa akent silmist lasta kardad Ta nokib neid, silmitseb aknal siis mind. Just nagu hoolas vahimees. Vist mõistab mu tundeid see tusane lind -- Peost tihti sülle vaovad vardad,
Puskini lütseumiaegses ja ka hilisemas luules on tähtsal kohal sõbrad. Ta kirjutab õnnest, lõbust ning armastusest. Kõigest sellest ülistavalt ning sügavalt hea tooniga. Oma kurva lapsepõlve tõttu aga väldib ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimeta kordagi ema ja isa. Vaid aasta pärast ema surma pühendab ta talle üheainsa luuletuse. Küll aga pühendab tamitu luuletust oma hoidjale, kes oli talle ema eest. Oh kaitselmus mu karmis elus, mu armas memm, mu hoidja hea! Kesk männimetsi vaikses pelus mind ootad, kallis kulupea. Oma lõuna pagenduse aastatel kirjutas Puskin nn. Lõuna-poeemide tsükli. Poeemide romantiline kangelane pürgib vabadusse, orjusest priiusse. Lermontovi tuntuim luuletus on ,,Puri", mis ühendab kaks põhimotiivi priiuse ja vangipõlve, mässumeele ning sunnitud rahu
ja kummardad täis vaga hardust siis ilu pühaduse ees. Luuletus on pühendatud ühele kaunile naisele, kelleks on krahvinna J. M. Zavadovskaja (1807-1874). Selle luuletuse kirjutas Puskin krahvinna albumisse. Puskin imetleb naist ning rõhutab tema ilu. Vihjab ka sellele, et temaga ei saa kedagi teist võrrelda. Esimeses salmis on kasutatud ristriimi, teine salm on kirjutatud vabavärsis. Kujundepiteelidest on kasutatud: veetluste imepärast, kauniduse särast. Hoidjale Oh kaitselmus mu karmis elus, mu armas memm, mu hoidja hea! Kesk männimetsi vaikses pelus mind ootad, kallis kulupea. Sa akent silmist lasta kardad just nagu hoolas vahimees. Peost tihti sülle vaovad vardad, kui vaatad teed, mis mustab ees. Sa kaugeid radu rändad vaimus ja ikka raske on su rind: suur mure, mingi häda aimus nii ööl kui päeval rõhub sind. On aru saada, et luuletaja armastab oma hoidjat väga. Luuletus on pühendatud Arina Rodionovale
annaabi.ee 
