ühendustele, millega väikeriigid loodavad kasutada rahvusvahelise õiguse võimalusi ning mõju. Eestil õnnestus 1921. aastal ühineda Rahvasteliiduga, osaleti kõigil Rahvasteliidu täiskogudel ning muudel rahvusvahelistel konverentsidel. Eestis toetuti usule, et kirjalikud lepingud, sh Tartu rahuleping, mittekallaletungi lepingud jms on omaette väärtus ja tagatis julgeolekule. Väikeriigina kaldus Eesti Vabariigi välispoliitika kaitseliitude või neutraliteedi poole. Eesti avaldas soovi jääda erapooletuks juba 1918. a iseseisvusmanifestis. 1918. a jooksul ei andnud Eesti välisdelegatsiooni liikmed järele Suurbritannia ja Prantsusmaa survele kuulutada sõda Saksamaale. Tartu rahulepingu läbirääkimiste ajal toetati ideed kuulutada Eesti alaliselt neutraalseks. Praktilises suhtlemises püüdis Eesti järgida erapooletut joont. 1938. aastal kuulutati
parteide koondvalitsus, mille peaminister oli SDP´st. Parlamentalism! SDP vasakpoolsed ei toeta valitsust (nt Kuusinen). Soomes jätkuvalt suur vene sõjavägi (100 000), kelle hulgas levis revolutsioon ja distsiplineerimatus. Töölisi ja vaeseid kimbutas töötus, inflatsioon ja toiduainete puudus (sõltuvus Vene teraviljast) Algasid streigid tööliste ja maaproletariaadi hulgas. Rahva lõhenemine 1917 Kuna venestatud politsei oli desarmeeritud, probleemiks korra garanteerimine. Valge (=kaitseliitude)-punakaartide algus (tööandjad VS töölised, kodanlus VS sotsialistid) Valgekaaride eesmärgiks Vene sõjaväe väljasaatmine Soomest tulevase iseseisvusvõitluse ajal, hiljem ka võitlus punakaartide vastu. Punakaardid Vene sõjaväe (kuni oktoobrirevolutsioonini) ja Soome kodanluse vastu. SDP´s lõhe parlamentalismi pooldajate/revolutsionääride vahel ja radikaliseerumine. Iseseisvumis- ja kõrgeima võimu küsimus 1917. a. enne Vene oktoobrirevolutsiooni
annaabi.ee 
