Samaaegselt otsiti toetust Lääne suurriikidelt. Juba Vabadussõja päevist tundis rahvas poolehoidu Inglismaa vastu ning seepärast pandi just Londonile suuri lootusi. Mingite lepinguteni muidugi ei jõutud, kuna Inglismaa huvi Eesti vastu oli liialt väike. Suuri lootusi iseseisvuse garanteerimisel pandi 1920.aastate algul sõjalis-poliitilisele kaitseliidule. Koostöö Soome, Läti, Leedu ja Poola vahel oli alanud juba sõjapäevil ning 1920.a suveks jõuti koostada ühise kaitsekonvensiooni projekt. Selle teostumisest tõmbas kriipsu läbi Leedu ja Poola vahel puhkenud relvakonflikt. Siitpeale muutus viie riigi ühine tegevus võimatuks. Ainus reaalne samm Balti liidu loomisel astuti 1923.a lõpus, kui kirjutati alla Eesti Läti Kaitseliidu lepingule. Ühtlasi saavutati kokkulepe tulevase majandusliku koostöö osas ning pandi lõplikult paika kahe riigi vaheline piirijoon, mille pärast oli aset leidnud hulgaliselt konflikte
Olulisemaks ülesandeks oli julgeoleku tagamine, mis tulenes ka geopoliitlisest asukohast. Eriti Saksamaa ja NV ees. Eesti tegi esmased panused suhete normaliseerimisele NV-ga kus lubati idanaabritele mitmeid majanduslike soodustusi. Otsiti toetust Lääne suurriikidelt, eriti Inglismaalt, kuid seda sealt ei tulnud. Balti liit Koostöö Soome, Läti, Leedu ja Poolaga oli alanud juba sõjapäevil ja 1920a suveks jõuti ühise kaitsekonvensiooni projektini, mis aga lahknes tänu Leedu ja Poola relvakonfliktile. Edasine ühtse liidu loomine ebaõnnestus kuid 1923aastal kirjutati siiski alla Eesti-Läti kaitseliidu lepingule kus saavutati koostöö majanduse alal ja pandi paika kahe riigi piirjoon. Rahvasteliit Pärast 1924a mässukatse läbikukkumist loobus NL vandenõude organisatseerimisest, kuid suurenes oht Saksa poolt.