Varem teeninud 20 000 mehele lisandus mõne nädalaga veel 38 000. Veebruari keskel toimusid lahingud Narva pärast Punaarmee sunniti taanduma. Vastuseks eestlaste osalemises lahingutes teostas Punaarmee märtsi alguses rea õhurünnakuid Eesti linnadele. Pommitaati Narvat, Tapat, Tallinna. Narva all jäi kolmeks kuuks rahulikuks. 26. juunil vallutas Punaarmee Narva, kuid pealetung peatati paarikümne kilomeetri kaugusel varem ettevalmistatud kaitsejoonel Sinimägedes. Siin toimusid ägedaimad ja ohvriterohkeimad lahingud, mida Eesti pinnal kunagi peetud. Augustis alustati pealetungi Lõuna- Eestist: vallutati Tartu ja tungiti edasi põhja poole. Augusti lõpus suudeti punaväelased tõrjuda küll Emajõe taha tagasi, kuid Tartut tagasi vallutada ei õnnestunud. Kui septembri keskel kujunes sakslastel Riia lähedal kriitiline olukord oli oht, et Eestis asuvad väekoondised lõigatakse
Tänu eeskujulikult ettevalmistatud kaitsepositsioonidele ja eelnevalt sisselastud suurtükkide ja kuulipildujate laskesesektoritele toimis meie kaitsetegevus esialgu edukalt, kuid vahetpidamatu lahingutegevus ülekaaluka vastasega ning krõbe pakane mõjusid meestesse kurnavalt. Sellega seoses k&aul;rises rinne mitmest kohast ja eesti väed olid sunnitud oma esialgsetelt positsioonidelt taanduma. Pealetungiv vastase 7. armee sunniti peatuma Annenskaja - Dubrovka-Sala kaitsejoonel, kuhu see jäi pidama sõja lõpuni. Novembri lõpus vaenlase rünnakud raugesid.See lubas vahetpidamata rindel olnud eestlastel vähegi välja puhata ning varustust täiendada. Et 5. detsembril Tartus alanud rahuläbirääkimistel sundida Eestit järelandmistele, alustas Nõukogude Venemaa 7.detsembril uut raevukat pealetungi Viru rindel. Vaenlase tegevus oli suunatud nüüd Narva haaramiseks lõunast, Krivasoo piirkonnast. Tänu masendavale
annaabi.ee 
