kuna kriminaalmenetluses ei ole süüdistataval üldjuhul kohustust esitada tõendeid süüdistuse kummutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-57-07 - RT III 2007, 36, 289). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kriminaalmenetluses tuleks absoluutselt kõik kahtlused - sõltumata nende iseloomust ja tekkimise asjaoludest - tõlgendada süüdistatava kasuks ning et eranditult kõikidel juhtudel oleks välistatud süüdistatava kohustus oma kaitseargumente tõendada. Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Juhul kui süüdistatav ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004
Kõik need tegurid on omavahel kuidagi seotud. Suures plaanis jagunevad surmalähedased kogemused aga kahte leeri: aju poolt loodud illusioonid kehast väljumisest ( inimese aju suudab kehast väljumist ( surmalähedasi kogemusi ) jäljendada ) ja inimeste reaalsed kehast väljumised. Aju loodud illusioonil ja reaalsel kehast väljumisel tuleb osata teha vahet nii nagu näiteks vaimuhaigusel ja andekusel. Mõlemates leerides on nende paikapidavuseks välja pakutud veenvaid kaitseargumente, mida me nüüd ka järgnevalt lähemalt vaatame. Reaalne kehast väljumine Seni võis surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju viimasteks funktsioonideks või lihtsalt hallutsinatsioonideks, mida siis inimese surev aju tekitab. Et aga sellise arusaamaga lõplikult nõustuda, tuleb uurimusse arvesse võtta ka sellised aspektid, mille korral inimene näeb enda elustamiskatseid pealt. Sellised aspektid sunnivad ümber lükkama praegusi oletusi selle kohta, et
annaabi.ee 
