Rossberg ja Sarnen olid juba langenud. Rudenz oli päästnud Berta põlevast kindlusest (Sarnenist) Puhutakse Uri sarvesi kindlus on langenud. Kübar, mida pidi kogu rahvas kummardama, jäeti vabadusemärgiks alles(inimesed tahtsid seda põletada, aga Fürst takistas neid). Kõik on õnnelikud, et türannivõim on langenud. Rösselmann ja Stauffacher tulevad teatega, et keiser Albercht on mõrvatud tema enese vennepoja, Johanni poolt(tahtis saada isa pärandit). Mehed kaisutavad üksteist. Köster tuleb kirjaga, milles Lesk Kuninganna soovib Urile, Schwyzile ja Underwaldenile head. Rahvas jääb ükskõikseks. Kõik hakkavad minema vabaduse tooja, Telli juurde. Teine pilt Hedwig, Walter ja Wilhelm on toas, uks on avatud. Hedwig räägib lastele, et isa tuleb täna koju. Lävele ilmub munk. Hedwig tahab talle juua anda. Munk tahab teada kus ta on. Hedwigit haarab hirm ta saab aru, et see polegi munk. Tuleb Tell. Lapsed ruttavad talle vastu. Samuti Hedwig. Tell
vajasin? Aga Djakov on täitsa kena, kui ainult... ja see pole tema süü, me ei saa kõik olla filosoofid, kui asi jõuab armastuseni. See on küll taeva kingitus, isegi see, et süda on paha, ja et ei pea vahekorras olema. Kas sina tahtsid kunagi parun Renne'iga vahekorras olla? LJUBOV: Oi ei! Oh, Varenka! (Kaisutavad teineteist naerdes ja pisaraid valades.) (paus) Mis sa arvad, kas see võiks üldse olla imeline, kui kõik need lood kõrvale jätta, mis raamatutes on, nagu näiteks George Sandil? VARENKA: Mul ei oleks midagi selle vastu, kui see oleks... Jevgeni Onegin! LJUBOV: Jah! (kihistavad vandeseltslaslikult) Kas sulle ei
annaabi.ee 
