Väga palju reisis ta Vjatseslav Gordejevi trupiga mööda Saksamaad, Inglismaad, Austriat, Hollandit, Belgiat ja Itaaliat. Ta on tantsinud ,,Luikede järve", ,,Tuhkatriinut", ,,Carmeni", ,,Giselli", ,,Don Quiote", ,,Kleopatra", ,,Romeo ja Julia", ,,Uinuv kaunitar", ,,Tuleingel", ,,Pulmareis", Anna Karenina" jpt. Kaie Kõrb on väga tihedalt seotud teatriga ,,Estonia", kuna peale Balletikooli lõpetamist said paremad õpilased ,,Estoniasse" tööle, ülejäänud aga ,,Vanemuisesse". Kaiele on tehtud väga palju pakkumisi, kuid ta on siiani otsustanud mitte siit lahkuda. Birgit Aviste 10. a
Lugejani tuuakse elav pilt ajast, oludest ning suhetest, mis kujunevad keeruliseks. Teenijanna Anu sünnitab poja Joosepi, kelle rikas isa ei taha lapset kuuldagi. Poisist sirgub hoolimata sellest andekas ja kuulus artist. Viiuldaja läheb pärast ema surma maailma rõndama. Reisil olles kohtab mees oma lapsepõlve sõbrannaga, kellega ta hiljem ka kokku elama asub. Koos asutakse otsima kunsti tähendust, mis mõlemale armas on. Mida tähendab kunst erinevate inimeste jaoks?Kaiele annab tants leiva lauale. See on pigem töö kui meelelahutus. Uue katsetamine ja enese proovile panemine meeldib naisele. Ta tahab pääseda välja Eesti raamidet ja esineda suurele publikule.Joosep tegeleb musitseerimisega. Mees peab panema mängu tunded, sest vastasel korral ta ei saa inspiratsiooni. Väga üdamlik on see, et paarike seob oma erinevate arusaamadega armsa koha - Tuulemäe. Kuidas saavad paigas ümboolseks? Iga inimese jaok tähendavad
-- nimelt just klõpsti -- sarve pihta ja härg pöördus ümber ning tuli oma karja tagasi. ,,Sest härg, olgu suur või väike, ei pea mitte," seletas Kai, ,,võõrasse karja jooksma. Härg ei pea mitte teispere lehmade kelli kuulama, sest igal karja on omad kellad." Nõnda unistas Indrek Kirbu-Kaiest ja tema loost, kui ta oli masendatud pan Voitinski inimlikust viletsusest. Ja ta tahtis olla sellele viletsale sedasama, mida oli olnud tema ema Kirbu-Kaiele. Enne kõike riietele sada kraadi, nagu oli kinnitanud asjatundlik Jürka. Pärast talutas ta vanamehe enda lavale, toetades teda käsivarrest, mis tundus palja luuna, õhuke nahk lõdvalt ümber. Kunagi varemalt Indrek polnud puutunud niisugust käsivart ja sellepärast kippusid silmad pooleldi huvi, pooleldi õudusega vaatlema teisi ihuliikmeid, mida polnud põhjust praegu puudutada. Tema ees lamas luukere, milles võis eraldada peaaegu iga üksikut osa; küljekondid,
annaabi.ee 
