selle mehe maha - ka Ants oli Vargamäel au sees, sest oli väga nupukas - Andresele tegi muret poja külavahel ringi käimine - Vana Andres andis kord Antsule peksa, sest see jäi keset põldu magama ja tema süül läksid loomad rukkisse - enam Antsule usse tappa ei meeldinud nii nagu väiksena, kuid ühel korral veel tappis, kui uss teda hammustas - Ants kogus kuulsust Vargamäel sellega, et meisterdas kahvu vähkide püüdmiseks, mõrdu kalapüügiks, ka oskas ta konnadelt elusalt nahka maha võtta - Kirjutaja ja Indrek käisid iga aasta kord koos vähke püüdmas, see neil aga ei õnnestunud, sest alati joodi viina, mis ka laulu lahti kiskus - Andres kuulis, et järve põhjas olla vana laas, see hellitas mehes lootust, et kui sood kuivatada, võib sellele kohale kunagi uhke mets kasvada, hiljem unustas selle mõtte XXXXI - noorel Andresel oli ees kroonu minek
ei loe. Seda tegema ei oleks mees teda panna ka saanud. Ants oli kuulus karjapoiste keskel. Ta oli rässaka kehaga, hakkaja loomuga, leidliku vaimuga ja alla ei vandunud kellelegi. Ükskord sai ta isa käest kerepeale kuna ta aasale magama jäi ja loomad rukkisse läksid. Talle ei meeldinud usse tappa nagu seda Andres oma lapsepõlves tegi. Ainult ühel korral kui uss teda hammustas ja ta endalt naha sealt maha lõikas tappis ta ussi ära. Ta sai tuntuks sellega et valmistas kahvu vähkide püüdmiseks ja mõrdu kraavidesse ja jõevoogudele sissepanemiseks. Samuti võttis ta konnadelt elusast peast nahad maha ja hoidis neid mitme kaupa kõige paremini käes. Kirjutaja tuli iga aasta korra koos Indrekuga vähke öösel püüdma. Tema arust oli aga kõige vajalikum selle juures viin. Tänu sellele et ta viina jõi ja laulis koguaeg ei saanud ta kordagi ühtegi vähki kätte. Ükskord
Kuid juhtus midagi rahuldavat. Nimelt üks öö Noor-Ants koos tundamtu naisega uppus ja suri. Pere on õnnelik, Juula räägib, et tal on nüüd süda rahulik. Ta pajatab peremehel kuidas ka Kusta vandus tal kaela murda nagu Jürkagi ning kuna mõlemad kodus olid tollel ajal ei saanud kumbki neist olla. Suuremat huvi hakkati tundma naise vastu kes ka uppus. Uurimise käigus tuvastati lugu niimodi, et Ants oli koos sõbra pruudiga läinud kahvu vaatama ja naine purjus päi kukkunud järve, Ants teda üritanud päästa kuid naine talt kaelast kinni haarand ja nimmodi nad põhjast leitigi, kas nende vahel toimus midagi pattuliku? see jääb küsimärgialla. Igatahes kirikuõpetaja ei tahatnud riski võtta ja teda matta kirikuaeda seletades Antsule kui too ütles, et ega surnud pattusta, surnud pattustavad elajate läbi tõstes teistes tahet ka läbi hedonistliku viisi surra
Ta oli rässaka kehaga, hakkaja loomuga, leidliku vaimuga ja alla ei vandunud kellelegi. Ükskord sai ta isa käest kerepeale kuna ta aasale magama jäi ja loomad rukkisse läksid. Tagumik valutas 3 päeva keretäiest. Talle ei meeldinud usse tappa nagu seda Andres oma lapsepõlves tegi. Ainult ühel korral kui uss teda 22 hammustas ja ta endalt naha sealt maha lõikas tappis ta ussi ära. Ta sai tuntuks sellega et valmistas kahvu vähkide püüdmiseks ja mõrdu kraavidesse ja jõevoogudele sissepanemiseks. Samuti võttis ta konnadelt elusast peast nahad maha ja hoidis neid mitme kaupa kõige paremini käes. Kirjutaja tuli iga aasta korra koos Indrekuga vähke öösel püüdma. Tema arust oli aga kõige vajalikum selle juures viin. Tänu sellele et ta viina jõi ja laulis koguaeg ei saanud ta kordagi ühtegi vähki kätte. Ükskord linnast tulles ostis ta endale
Ants oli kuulus karjapoiste keskel. Ta oli rässaka kehaga, hakkaja loomuga, leidliku vaimuga ja alla ei vandunud kellelegi. Ükskord sai ta isa käest kerepeale kuna ta aasale magama jäi ja loomad rukkisse läksid. Tagumik valutas 3 päeva keretäiest. Talle ei meeldinud usse tappa nagu seda Andres oma lapsepõlves tegi. Ainult ühel korral kui uss teda hammustas ja ta endalt naha sealt maha lõikas tappis ta ussi ära. Ta sai tuntuks sellega et valmistas kahvu vähkide püüdmiseks ja mõrdu kraavidesse ja jõevoogudele sissepanemiseks. Samuti võttis ta konnadelt elusast peast nahad maha ja hoidis neid mitme kaupa kõige paremini käes. Kirjutaja tuli iga aasta korra koos Indrekuga vähke öösel püüdma. Tema arust oli aga kõige vajalikum selle juures viin. Tänu sellele et ta viina jõi ja laulis koguaeg ei saanud ta kordagi ühtegi vähki kätte. Ükskord linnast tulles ostis ta endale uued kahvad millega pidi nüüd saama aga
annaabi.ee 
