Jälle midagi jäädavalt kaotanud. Ja et senised kaotused vajusid kõrvale nagu tähtsusetuks saanud küsimused." (Hindrey, K. A. (1985). Kaugekõne. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 163-164) Seega ,,ei olnud midagi sündinud ja ei sünnigi midagi", ja ometi on midagi jäädavalt, pöördumatult muutunud. Hästi sageli tundub Hindrey just sellest veendumusest lähtuvat. Kui klassikalise novelli eesmärgiks on välkvalguse-efekt, siis Hindrey novellis saab selleks tavaliselt tähtede kahvatumise efekt. Sündmuse perfektsus ja sündmuse sündmusetus on vaid erinevad nimetused ühele ja samale nähtusele tähtede kahvatumisele. Hindrey novellides esineb kauneid looduspilte ning sugestiivseid (sisenduslikke) meeleolusid, korduvalt on tegevuskohana äratuntav Pühajärve rannatalu, kuid vilksatab ka teisi Hindrey suvituskohtade kontuure, näiteks ,,Maksuinspektoris" Valgemetsa. Paljude novellide taustaks on Tartu interjöör, sealsed kohvikud ja kõrtsid. Neis on kerge
Unustamine algab sensoorses mälus kohe pärast signaali vastuvõtmist. Lisaks sellele saab sensoorses mälus olevat infot kustutada aktiivselt e “üle kirjutada” uue vastuvõetud infoga. Kui väga lühikese aja jooksul (50 ms) näidata hulka ärriteid (N: 12 kirjatähte), siis 0,5-1 sekundi pärast võib näidatud tähtedest nimeta õigesti kuni 80%. Saadud info taastatakse nagu optilisi järelpilte. Mõne sekundi pärast väheneb nähtu taastamisvõime 20 %-ni nii mälupiltide normaalse kahvatumise kui uue infoga ülekirjutamise tõttu. Info ülekanne lühiajalisest sensoorsest mälust püsimällu võib toimuda kahel viisil: 1) sensoorsete andmete sõnaline kodeerimine 2) mitteverbaalselt – oluline väikelastel ja loomadel, kes ei oska kõneleda. Edastatakse ka sellist infot, mida ei saa sõnaliselt kodeerida. Sõnaliselt kodeeritud info kantakse ajutiselt primaarsesse mällu. Primaarse mälu maht on
annaabi.ee 
