Selle söömine põhjustab tõsist muskariinimürgitust. Viljakeha on kiudlooriga, noorelt üleni valged, hiljem kahvatukollakad. Katsumisel, lõikel ja vananemisel muutuvad laiguti roosakaspunaseks. Päris vanalt on üleni määrdunud-pruunikaspunased, tüsedad ja lihakad. Kübar on kühmuga, noorel seenel koonusjas kuni kellukjas, hiljem lamenev (lame-kellukjas või peaaegu lame). Algul valkjas kuni kahvatukollakas, vanemalt muutuvad roosakaskollaseks ja laiguti punakaks. Kuiv, radiaalkiuline ning enamasti lõhestunud servaga. Kübara läbimõõt on kuni 10 cm. Eoslehekesed on noorelt valkjad, vanemalt pruunikad kuni oliivpruunid ning jalale kinnitunud. Vajutamisel muutuvad punakaks. Jalg ja kübar on ühte värvi. Jalg on ühtlase jämedusega või alusel veidi jämedam, kiuline. Kõrgus kuni 8 cm, läbimõõt kuni 2,5 cm. Seeneliha on valge, muutub punakaks. Maheda maitsega ning ebameeldiva lõhnaga
8 tõmblemist, halvatust ja teisi närvihaigusi, epilepsiat, kogelemist, tuberkuloosi, hambavalu, reumat, veritsevat köha ja paljusid muid haigusi (Birkfeld 1954: 2 4; Dunn 1973: 490) Valge kärbseseen Valge kärbseseen (Amanita phalloides ) on noorelt kellukjas-koonusjas ja sisserullunud servaga ja valge värvusega, vanalt aga kumer ja lamedam ning keskelt kahvatukollakas. Teda kutsutakse ka destroying angel ehk siis hävitus ingel. Jala pikkuseks on 8-15 cm ja üleni kaetud vatjate ebemetega. Teda võib leida okas- ja segametsades, eriti varjuküllastes kuusikutest ja on levinud üle kogu Eesti. Esimese valge kärbseseene leidis ja kirjeldas Elias Magnus Fries Rootsist. Nagu ka eespool öeldud on valge kärbseseen surmavalt mürgine ja mürgisus ei kao ka kupatamisel. Valge kärbseseen pidi olema toore kartuli lõhnaga. Roheline kärbseseen
Aga leidub ka kuue-, seitsme-, isegi viiekümnekiirelisi meritähti. Viimased sarnanevad nii väga päikese endaga. Erinev on ka kiirte pikkus. Mõnel on need pikad, teisel jälle vaevumärgatavad. Lühikeste kiirtega meritähti meenutab pealikaudsel vaatlemisel nurgelist patja. Peaegu kõik meritähed on väga kirevad. Punased, apelsiinikarva, kollased. Aga leidub ka siniseid, rohelisi või sootuks lillasid. Alumine külg on harilikult kahvatukollakas. Lisaks kõikvõimalikud mustrid: ruudud, täpid, muidu sigrimigi. Ka suuruse poolest on meritähed erinevad. Väiksemad on vaevalt pöidla otsa suurused, suuremad kasvavad ligi meetriseks.(2) Meritähtedel on harilikult enam-vähem lame keha keskkettaga, mis läheb aegamisi üle temast radikaalselt lähtuvateks kiirteks. Looma allapool keeratud külge, mille keskel asetseb suuava, nimetatakse suuküljeks ehk oraalseks küljeks, ülemist külge aga suuvastaseks ehk aboraalseks küljeks
annaabi.ee 
