Kes see võimu kahandaja. Paremal käel sängisambas Seisis rammusünnitaja, Pahemal pool sängisambas Seisis rammusuretaja. Vanem õde vaheteli Salamahti sängisambais Klaasid teine teise kohta, Pani rammu pahemalle, Nõtrust paremalle poole: Et kui Sarvik võimu võtab, Nõrgendusta kohe neelab. Teine õde võttis vitsa, Mis see silla sünnitaja. Kui nad nõnda kolmekesi Salaasjad sünnitanud, Kuuldi kaugelt müdinada, Koopalae poolt kolinada. Vanem piiga värisema, Teine kohkel kahvatama, Kolmas piiga peenikene Pani sõnad sõudevalle: "Kallis Kalevite poega! Nüüdap, lõvi, oled lõksus, Mesikäppa, näpistuses, Vangivõrgus, vennikene! Sarvik juba sõitemassa, Kodu poole kihutamas! Tallab juba urgasteeda, Sammud kostvad koopasuusta, Kannamüdin kõrgeelta. Lahtipääsemist ei loota, Pagupaika kuskilt leida! Katsu tulu tugevusest, Raudarammust abimeesta!"
(kõrvale) Nad lollitavad mind, kuni mu kannatusekeel katkeb. Ma tulen kohe. POLONIUS: Nii ma ütlen. HAMLET: Kerge on öelda "kohe". Jätke mind üksi, sõbrad. Lahkuvad kõik peale HAMLETI. HAMLET : Nüüd ongi käes see öise lummu tund, mil kalmud irvakil ja tõveläpp on põrgust hõõgumas. Nüüd kuuma verd ma võiksin juua, teha tegusid, mis päeva paneks kahvatama. Kuss! Mind ootab ema. Süda, endaks jää! 9. stseen Vaheruum. Ilmub KUNINGAS. KUNINGAS: Mu süü on jälk, ta lehkab taevani tal lasub iidne needus, surmasüü - ah, vennatapp! Ei saa ma palvetadagi - kuitahes tungiv, terav oleks tahe, süütunne tundub veelgi teravam. Kaks kohust, mille vahel kõheldes ei tea, kust alustada - nõnda siis
lasksid. Ennem armastas ta nalja heita, andis vaikseid eksimisi andeks, sallis mõstlikku vasturä akimist, võtis tarka nõ kuulda ja oli ise meister kõksugu sõakavaluste peale, aga rä agitud pävast saadik ei ole keegi enam naljasõa tema suust kuulnud, oma meeste vastu on ta püti kuradiks saanud, vaenlaste vastu ei oska ta enam midagi korda saata, ehk kül salk suuremaks on kasvanud; Sagorski nime kuuldes pidavat ta iga kord kahvatama ja väiema. Üe sõaga: kange vihastamine on mehe meelt seganud.» «Mille üe ta siis nii kangesti vihastas?» küis Gabriel sü utult. «Eks ikka selle üe, et vana Mönikhusen oma türe ara viis, kuna Ivot ennast laagris ei olnud. Kas sa seda lugu veel ei tunne?» «Ei, ma tulin alles hiljuti Tallinna.» 412 «Vaata, Ivo oli Mönikhuseni türe venelaste käst pä astnud ja sealjuures oma süame kaotanud. Ta hoidis türukut kui oma silmatera, pidas teda telgis vangis, ei raatsinud teda
annaabi.ee 
